Oi maivõi!

Kui alguses blogi kaigastega püsti ajasin ning karkude najale seisma säädsin, võtsin vastu ka otsuse kirjutada ainult minuga juhtunud põnevatest sündmustest. Ilmselgelt ei olnud ma asja enda jaoks läbi mõelnud, näppude tervisest rääkimata, kuna midagi vähemat kui ekstreemsusega vürtsitatud seiklusi põnevuse kastmes ma viimasel ajal oma muti silmadega näinud ning kondiste jalgadega käinud polegi. Tahtmist kirjutada on rohkem kui lund juuli kuus - probleemi näen pigem humoristlikus vaimusähvatuses, mille ilmumist pärsivad kuum ilm, autojuhid ning puhkusele sõitnud logistik.

Eelmise nädala kokkuvõtte jätan ilmselt lühikese ja igava ning keskendun pigem äsja möödunud päevadele.

Eelmise nädala esmaspäeval, kui taas oma teisest kodulinnast Vantaast Ekenäsis asuvate wc-potude poole startisin, oli ilus ilm. Päeva puänt saabus aga oodatust hiljem, vahetult peale Naantali sadamast laevale sõitmist.

Sadamas teiste maniakaalselt haisvate juhtidega laevale lubamist oodates tuli laevamees minu juurde ning näitas rohelist tuld. Juba teist korda elus tehti mulle seda au.

Kuna pääsesin üüratule pargasele esimesena, polnud pesumasinate juurde jooksmisega kiiret (pesupesemise võimalust tarvitan äärmiselt harva) ning esimese asjana kirjutasin ennast sisse ja viisin ebavajalikud asjad kajutisse. Rahuliku südamega toatüdrukute buduaari (laundry room) saabudes tabas mind aga üllatus - üks tšehh oli juba seal ning nühkis pesulaua peal oma räpast särki (pani pesu masinasse). Kuidas ta JUBA sinna sai? Arvatavasti jättis auto kaile ning joostes tuli sinna, et mitte tasuta pesupulbrist ilma jääda. Vot siis! Oi maivõi.

Käesoleval nädalal startisin aga hoopis esmaspäeval ning Vantaast. Vahelduse mõttes täitsa tore ning kabiini surutud egoistlikku vaimu ergastav. Nädala olin enda jaoks juba kodus valmis mõelnud - logistiku puhkusele minemisega oli oodata vaid suurt segadust ning vihmast ilma. Ette rutates võin öelda, et mõlemad olidki kohal kui viis inflatsioonis vaevlevat kopikat.

Lapsehoidjaks (logistikuks) oli mulle määratud üks tore härra, kes läbi nädala seoses laadimistega sõnumeid saatis - naljakas hüljest meenutav naksitrallide kamraad, kes alati peale sõnumi saatmist helistas küsimusega, kas ma sain tolle kätte. Siiani ei ole ükski sõnum temalt veel minuni jõudnud.

Aga pole hullu - ujus välja ka teine logistiku laadne tegelaskuju, kes SMS-ide trükkimisega juba palju paremini hakkama sai ning kes mu käed-jalad läbi nädala töös hoidis.

Esmaspäev

Salo linnast sain koormaks ehituses kasutatavat makroflexi-taolisest materjalist valmis nikerdatud soojustusplaadid. Koorem iseenesest oli treileri algusest lõpuni ning maast laeni seda kollast ekspordiartiklit täis, kuid kogukaal 2 t - põhimõtteliselt tühi auto. Muidu on tühja autoga tore sõita, kuid peab jälgima, et tuul ära ei viiks. Sihtkohaks oli muinasjuttudest tuntud Gardermoen Norras ("Gardermoeni linna moosekandid"), kus täitsa juhuslikult asub ka Oslo lennuväli.

Teisipäev

Varahommikul jõudsin Kappelskäri ning ühe jutiga tõmbasin Norrasse välja. Sõit oli tore nagu alati - kõik autorongi 12 ratast käisid mõnusasti ringi, lugedes isand Külma ning emand Soola poolt sigitatud auke.

Napilt enne lennuväljale jõudmist aga hakkaski nali pihta - helistas esimene logistik küsimusega, kas ma ta sms'i seoses isikuandmetega sain kätte (lennuvälja turvanõuded). Otse loomulikult ei olnud minuni ühtegi ingliskeelsetest tähtedest koosnevat arutut tähejada jõudnud. Kuna ta ise arvatavasti üritas sms'i üleüldse tavatelefoni pealt saata, kuhu ka mina uljalt ning korduvalt oma vastust lähetada üritasin, läks andmete edastamisega umbes 20 minutit. Lennuvälja sissepääsuluba sai korda aga ikkagi tänu minu enda kõnedele ning isikuandmete edastamisele vajalikesse asutustesse. Vastasel juhul oleks enne rahvas Marsile hakanud kolima, kui mina oma koormast lahti saanud.

Pärast seda oli teisel logistikul juba uued plaanid olemas ning esiteks pidin laadima sealt samast lähedalt Bringi logistikakeskusest 10 tonni suhkrut. Komöödia algas kohe sinna saabudes, kui kolme erineva osakonna peale ei saanud keegi aru, mis ma seal teen ning kuhu ma minna tahan. Kui üks tädi oli välisel vaatlusel selgeks teinud, et sõidan Soome autoga ning et ise olen pärit Eestist, hakkas ta üle kontori karjudes otsima mulle koormat Eestisse, juurde lisades, et võib olla ka Soome.

Asi päädis sellega, et 10 tonni suhkrut oli neil lihtsalt kadunud. Ajakulu kogu selle jama peale 4 h.

Õnneks sain tollest koormast lahti veel samal päeval ning olles logistikule enda arust selgeks teinud, et olen tühi ning sõidan uue aadressi poole, suutis ta siiski järgmisel hommikul juba uue tragikoomilise tükiga lavale astuda.

Kolmapäev

Norrakeelse kukelauluga üles ärganud sain kell 7.30 rampa ees vastuseks, et laadimine ei alga kindlasti mitte enne kaheksat. Arusaadav, norrakate jaoks oli veel kontimurdvalt vara alles.

Kell üheksa, olles täheldanud endiselt treileris haigutavat lõputut tühjust, läksin aru pärima. Kontoris olid mehed sõbralikud kui tomatid ning uurisid, kas tulin dokumentide järgi. Minu suurtest silmadest voolava üllatuse peale mõistsid nad kohe, et mees (mina olen mees) tuli asja kurjaks ajama. Pärast minu asjalikku kommentaari ning küsimust, kas nad soovivad veel midagi laadida (hetkel oli siis treiler veel tühi), mõistsid nad olukorra tõsidust, kuid selgitasid, et Tom (laadijamees) oli juba pool tundi tagasi raadiosaatjas teatanud, et laadimine käib täie hooga ning isegi talgulised olla kutsutud kõrval asuvatest firmadest (viimane oli nali). Tuli siis välja, et olin sattunud kohaliku norrakeelse seebiooperi pahanduste ja intriigide keskele, kus mehed oma vahel arveid klaarisid, vassisid ning valetasid - ikka 'miho' ja 'assasino'.

Ajakulu kogu selle jama peale alates rampa ette parkimisest kuni teele asumiseni oli 3,5 h. Kuna soov oli samal päeval Göteborgis koorem ka maha laadida, oli see ajakulu mõttetult närvesööv ning mittetrollilik - tol hetkel gps-i järgi pidin kohale jõudma 50 minutit ette lao sulgemist, nii et kõik veel klappis.

10 minutit pärast asfaltteele asumist helistas logistik küsimusega, kas ma olen koorma maha laadinud (rääkis siis eelmise päeva suhkrust) ning et kas ma sms-i koos uue laadimisaadressiga olin kätte saanud. Mis ma varem ta sms-ide saatmisest rääkisin? Asja sisu oli aga selles, et uus aadress ei olnud mitte see koht, kus ma olin just 3,5 h koormat oodanud ning taga ajanud. Ühesõnaga... tõesti? Mis eelmise päeva plaanidest oli saanud? Tülikatesse detailidesse laskumata saime olukorra jonksu ning jätkasin sõitu.

Piiril tollipunktis oli ajakulu tavapärasest pikem ehk siis 30 minutit - just täna, mil mulle aega niigi talongide eest oli jagatud. Tagatipuks rääkis minu sõber GPS oma arvutuste tulemustest ning selgitas, et varem kui 20 minutit enne lao sulgemist me küll ei jõua. Teiste sõnadega oli mul tuli takus, seega lasin piirile saatma tulnud troll Toivol mu autole veel korraliku hoo sisse lükata.

Mahalaadimine pidi toimuma vanas tuttavas firmas, kus olin ka varem korduvalt käinud, kuid nende lao endisest asukohast uude kolimine võis asja vähe keerulisemaks ajada. Õnneks logistiku saadetud selgitav sms "viimane maja enne metsa, hall maja" hoidis meele positiivsena.

Õigele tänavale jõudsin nagu nalja 20 minutit enne sulgemist, kuid ka vähe lihtsama meelega inimesele peaks selge olema, et kui 40 minutit kohta taga otsisin, siis laadimiseks ei läinud (15:40 + 40 min = 16:20). Oi maivõi! Firmasse helistades tuli välja, et see ühegi märgita, majanumbrita ning lehvivate võõraste lippudega hoone oligi õige koht.

Neljapäev

Vabandan, kuid igav päev ja tühi väli ning midagi suurt rääkida pole. Kui siis ainult olulise tähtsusega asjaolu, et õhtust posti ei saanud ja seega laupäeva hommikul Helsingi-Tallinn laevale ei istu.

Ahjaa... minu unise mõistuse tulemusena oleks laadijahärra peaaegu oma tõstukiga auto ja rambi vahele kukkuma. Õnneks minu hõigete ning plaksuderohke kaasaelamise tulemusena sai ta oma veoki sealt jälle kätte.

Reede

Üllatuseks pakuti Soome koorem, millega laupäeva õhtul Helsingis peaksin olema ning seega viimasele Soome-Eesti laevale jõudma. Esialgu tundus plaan ju täitsa armas.

Õhtul umbes poolteist tundi pärast Kopenhaagenist lahkumist otsustas aga mu volvokene teeveerele puhkama istuda selgitusega, et ta juba vana mees ning enam ei jaksa. Ma tegin muidugi näo, et rootsi keelt ei oska ning ajasin jalaga ukse vahelt hoogu juurde andes kiirused jälle kõrgustesse. Pikalt pidu ei kestnud ning esimesel parkimisplatsil jäime blondipäiseid mehaanikupoisse ootama. Õnneks 1) oli mul aega tol hetkel veel hommikusele laevale jõuda küll; 2) viga auto juures polnud oluliselt raske. Seega 00:00 jätkasin sõitu Kappelskäri suunal (minna oli vaja veel 7,5 h).

Laupäev

Kuna väsimus oli suurem kui eelmise aasta seenesaak, otsustasin umbes kell 3:30 teha ettenähtud 45 minutilise pausi (sadamasse sõita veel 4,5 h). Ärgates oli päike kõrgel taevas ning kell juba 8 hommikul - nägemist laev ning tšauki kodu. Oi MAIVÕI!!

Ülejäänud päev möödus enamjaolt Kappelskäris rannas. Kaasas 800 g rammusaid võiküpsiseid, üritasin just nimelt rannas protesti märgiks oma rannakehast  lahti saada.

Pühapäev

Õhtul saabusin nukralt Vantaasse.