Ma võtan selle näpu ära!

Selle nädalaga saigi teoks mu teine suurim hirm ja kartus (esimest kohta hoiavad maasikad), mida blogi pidamise esimestest hetkedest, mõtetest ja tähemärkidest alates olen kartnud ning uneski näinud. Nimelt oli mu nädal igav, pikk, vihmane ja sõiduvaene. Kui te juba praegu tahaksite siit lahkuda, siis ei hoia teid kinni. Hüvasti.

Aga teile, kes leidsite ka vihmapilved huvitavamad olevat kui teie enda elu, räägin enda nädalast pikemalt.

Esimese lõigu pühendan adrenaliinisõltlastele, kelle valu ja vajadust, elust kõik ja rohkemgi võtta, üritan leevendada. Selle nädala põnevaimaks hetkeks pean eilset laevasõitu Rootsist Soome, kus veetsin terve päeva aknata kajutis magamas. Just nimelt - akent polnudki.

Põhiteema arenduse aga põimin siiski terve nädala sündmuste ümber nagu näljase wörmi (eelmisel nädalavahetusel loodussaatest nähtud usjas taim, mis ennast teiste taimede ümber mässib, et sealt siis toitu ammutada), kes selle informatsiooni juba inimestele loetavasse vormingusse paiskab.

Pooleli jäi kogu lugu sinna, kus olin saabunud suurele Silja Symphony laevale ning parasjagu oma silmi taga otsisin, mis suurest hämmingust, kullast ja karrast ning natukene ka väsimusest olid peast välja kukkunud.

Laeval suurt rohkemat ei toimunudki. Kogu selle sõidu juures nautisin seda, et tavapärase 8 h asemel sõitis laev tervelt 18 h. Vahemaa oli ka pikem, nii et midagi müstilist siit ärge otsige. Teisesõnaga oli mul aega meeletult ning sain ennast korralikult tulevaseks väsitavaks nädalaks välja puhata.

Stockholmi Tallinki sadama juures meeldib mulle, et asukohaks on sellel praktiliselt südalinn ning et kusagile suurematele teedele jõuda, tuleb enne läbida terve rida takistusi ja kitsaid tänavaid. Vaade on muidugi vahelduseks suurepärane. Stockholmi jõudsin aga üsna pea tagasi.

Soomest Vantaast peale laetud lubrikandid pidin maha laadima u kahe ja poole tunni sõidu kaugusel Stockholmist, Linköpingus. Huvitav on tolle linna juures asjaolu, et kui mööda E4 kiirteed sealt kõrvalt läbi sõita, palistavad teeääri, nii nagu hambapastaga läikima loodud kroonijuveelid skandaalse riigijuhi pead, suured postide otsas olevad lennukid - nii reisi - kui sõjalennukid. Huvitav vaatepilt. Miks nad seal on, pole aimugi. Üritavad inimeste tähelepanu võita? Üldse ei mõju, sest mina ei vaata neid näiteks kunagi.

Linköpingus läks hästi ning jäin uut laadimiskohta ootama. Kuni selle elus edasiviiva sms-i saabumiseni oli mul enda üllatuseks suhteliselt palju vaba aega ning otsustasin selle sisustada kohalikus kaubanduskeskuses. Või õigem oleks öelda vist kaubanduslinnakus. Väga suur ja tuuline koht. Tegelesin peamiselt window shopping'uga, kuna raha polnud. Nimelt oli palgapäev alles hiljuti olnud.

Õhtul startisin tagasi Stockholmi, kust hommiku pidin saama 4,3 meetrit (kogu treileri sisu 13,6 m) toksilisi kuid samas tuleohtlikke gaase.

Hommikul võtsin väga rahulikult. Sellel nädalal pidi läbisõit suhteliselt väike tulema, seega magasin silma pilgutamata poole kümneni. Uni oli hea. Kui mul aga meenus, kus ja miks ma olen, koputasin MTÜ (võis ka AS olla) uksele ja julgesin küsida oma laadungit. Aga oh üllatust - see saadetis oli juba mineval reedel teele pandud (oli juba aga kolmapäev). Logistik teeskles oma saadetud sõnumitega muidugi hämmingut, kuid nii juhtub, kui oled laisk ja hooletu. Vabandas ka, kuid ega mina oma km-i nende vigade pärast väiksemaks küll tegema ei hakka. Kõhklemata riisun neilt kogu raha.

Saatis aga uue laadimise ning asusin teele. Oma 'sõpra' tundes oleksin pidanud taaskord halba aimama. OTSE LOOMULIKULT ei olnud sealtki midagi saada. Teesklesin seekord ka ise natuke üllatust - seltsis ikkagi segasem. Kogu see jama suurendas minu metsikut kuid hiilgavalt sõidetud läbisõitu u 350-400 km. Mulle sobis suurepäraselt.

Kolmanda kohaga läks õnneks. Öine sõit algas Örebrost ning hommikuks olin taaskord jõudnud Kopenhaagenisse - mõnus nagu alati, täis narkootikume ja kriminaale. Õhtul startisin juba tagasi Kappelskäri suunal, et jälle Soomet väisata.

Kappelskäri sadam on huvitav koht oma pidevas arengus ja liikumises. Laevale minemiseks on umbes 28 rada, kus pead oma autole õige rea leidma, et siis tagasihoidlikult laevale lubamist ja suunamist oodata. Minu loogika läheb siin aga alati katki, sest millist rida ma ka ei valiks, ikka lastakse mind laevale viimaste seas. Pärast öist sõitu on soov süüa saada ja magama pääseda suur. Olen aasta aega katsetanud huvitavaid ja huvitavamaid teooriaid, kuid nagu seekordki näha oli, käib selle sadama filosoofia kõrge kaarega üle minu rasvase lokiga peanupu.

Hea asjana sain aga laevale jõudes sealt hiljem väljumiseks üsna hea stardipositsiooni. Nimelt Soomes Naantali sadamas asub tankla, kuhu kiirustavad kõik laevalt pääsevad karvased ja sulelised ning venelased. Seega on väga hea olla esimeste väljujate seas, sest muidu pead tanklas juba 20-30 min niisama ootama. Siit algaski aga selle nädala viimane kuid suurim nali.

Vahepeal räägin ära, mis jant mul iga nädal Naantalis laevalt pääsedes algab. Eesmärgiks on mul jõuda Vantaas (Helsingi äärelinn) asuvasse Itella logistikakeskusesse. Kuid sinna pean ma kiirustama, kuna kui ma jõuan sinna liiga hilja, on üks jobu minust juba ette jõudnud ning mina pean oma laadimist kuni tund ootama. Küsimus on 15-20 minutis edumaas.

Olen siis laeval ja üliõnnelik oma hea stardipositsiooni üle. Sadamasse jõudes juhtub aga midagi naljakat, nagu minuga ikka. Kui ma midagi väga tahan ja ootan, lööb saatus mulle kui terve talvise hooaja kapi otsas kopitanud kärbsepiitsaga vastu vahtimist.

Kui kõik oleks nagu valmis ja võiksin laevalt maha sõita, on üks ainus inimene laevas, kes oma autot üles ei leia. Ning selle juba suhteliselt krõbedas eas Eesti pärisorjade järeltulija auto oli pargitud minu ette. Lõppresultaat- viimane, kes laevast lahkub, olen mina. Küsite, kuidas see võimalik on? Welcome to the curious life of Ülar Nellis. Niisiis stardin sadamast, peas kurikuulsad crazy eyes ja taustaks Lehmakommionude "Äpu näärilaul" (http://www.lehmakommionud.com/mp3/lehmakommionud-apu-naarilaul.mp3), et 83 km/h üle pudrumägede ja piimajõgeda õndsa tuleviku poole kihutada.

Enne viimast peatust on mul vaja teha veel üks väike mahalaadimine Kimitos, kus laadijaks pole keegi muu kui ma ise. Niigi juba ajalises kitsikuses olles juhtub sealgi see, mis minuga kunagi varem seal veel juhtunud pole. Liigkõrgeks pakitud alus otsustab lihtsalt kummuli kukkuda, et ma saaks jälle karp karbi haaval kõik selle kokku korjata. Kärbsepiits? Vahepeal mõtlesin isegi sellele, et kas saatus üritab mind jälle milleski halvast hoida nagu paar nädalat tagasi? Aga ei. Ta oli arvatavasti lihtsalt veidi napsune ja mässumeelne nagu puberteedis vaevlev noor keskerakondlane.

Itellasse jõudes oli muidugi juba hilja. Temake oli mind jälle võitnud. Väga ei morjendanud :) Sealt edasi kulges kõik aga juba tavapärast rada - hommikul (laupäeval) laevale ja koju.

Taanlane ja rootslane

Ei suuda veel oma postitust kokku tõmmata. Seda lõppu kirjutan juba kodus ja päris rüperaali peal - klaviatuur ja puha. Aga lihtsalt tahaksin ära rääkida loo ühest taanlasest ja rootslasest, enne kui mälu mind petma hakkab või päris maha jätab. Nad ei olnud küll koos, aga juhtum oli sarnane, millega nad oma maa häbisse jätsid.

Paar nädalat tagasi olin Taanis Kopenhaagenis teel ühele laadimisele ja minust põristas (lausa kihutas) mööda keskmisest vanem väikeauto, hirmsa häälega pelikane tagasi lõunamaale hirmutades. Päike paistis ja tuju oli hea ning üsna pea oli päev lõppemas.

Oli ta siis minust möödunud ja kohe ka rea vahetanud. Nüüd oli ta minu ees samal rajal. Järgmise valgusfoori taha jõudsime koos ning seisatasime hetkeks mõnusalt. Kui valgusfooris tuli roheliseks vahetus, ei mõelnudki see vana põrsas sõitma hakata. Kusjuures kõrvalreal olev auto käitus vägagi sarnaselt. Kuna mul tuju hea oli, ootasin rahulikult 10-15 sekundit (roheline tuli võib-olla kokku kestabki ainult 20-25 sekundit) ning nähes, et enne jõuab mul pere sündida kui et nemad liikuma hakkavad, otsustasin väga hellalt signaali anda. See oli tõesti ainult hetkeks ja väga vaikselt (minu auto signaal muide teeb väga mõnusat undavat häält). Ja oligi korras, pani käigu sisse, kiirendas ning üritades autot ühes tükis hoida, jõudis ta veel käe aknast välja pista ning mulle keskmist sõrme viibutada. Tõesti jah? Üllatus oli suur. Järgmisel ristmikul, kus ta parempöörde tegi, kordas ta oma varem valmisõpitud etteastet (kuna esimesel korral see nii menukas oli olnud) ning lahkus ajaloo areenilt. Kummaline tegelaskuju.

Rootslasega juhtus äpardus, kui reede hommikul olin pärast ööd jõudnud Stockholmi. Kõik läks väga hästi - olin suutnud ennast ületada ning ummikutest ette jõuda. Kell oli veel piisavalt varajane. Kuna kiirused olid  enne suuremat kurvi üsna aeglased, sõitsin masenduses töörahvast vedava bussi järel ning üsna lähedal. Tuletan meelde, et kiirus oli küll aeglane aga see eest ühtlane.

Ja järsku keera üks rootslane mulle väga äkiliselt ette, et sealt siis kohe uuesti paremale aeglustusreale keerata ning üleüldse kolmandas suunas sõita.

Kuna oli tekkinud ohtlik olukord, otsustasin teda natukene hurjutada ning vilgutasin korraks tuledega. Taaskord tegin seda väga vaikselt ja ettevaatlikult, et mitte kedagi pimestada. Pealegi on mu esilaternad nagu öös suikuvad küünlad, kuhu väga mõnus on sisse vaadata. Tõeline romantika.

Aga jällegi, täiesti ootamatult, temal käsi püsti ja see keskmine kuid kõige vägevam lipuvarras uhkelt põhjanaela poole suunatud. Mis küll inimestel viga on? Mainin, et seekord oli autoks uuem Audi, mille omanik võiks ju ometi vähe kõrgema palgaga haritud ja kasvatusega inimene olla. Aga ei - ikkagi ahv lambanahas.

Sellele nädalale pole midagi rohkem lisada. Kohe-kohe on juuni ja varsti jälle jõulud :)

PS. Superstaari saatest langes välja Triin. Kahju. Minu lemmikuks jääb siiski vaieldamatult Orelipoisi "Valss".

PPS. Olen teinud ka mõned videod ja pildid, mis üritan üles riputada, kui päris blogilehe valmis saan.

Kodo

7:48 On hommik ja istun laevas teel Soome poole. Ilm on lihtsalt super, mis tekitab palju häid mõtteid ja emotsioone ning hea enesetunde. Kui mõistus suudaks sama tunnet toota ka lume ja vihmaga, oleks arvatavasti ravim mitmete haiguste vastu leitud. Enda puhul on lihtsalt vaja leida asju, mis positiivselt edasi viivad, kuna esmaspäeva varahommikul voodist tõustes muutub meel üsna mõruks, mõeldes kodust lahkumisele ja kõigele heale ning armsale, mis maha jääb. Selles postituses otsustasingi kirjutada üht-teist ka kodusest olukorrast.

Esiteks pean rääkima koerast, kes meie juures elab. Punane pikakarvaline taks. Nuhtlus nimega Rämsi. Heas mõttes muidugi.

Eelmisel nädalal ületas väike tegelane uudiskünnise ning tõusis kollase ajakirjanduse tagakülje staariks. Ala, millega ta otsustas kuulsaks saada, oli ennast kõigepealt paksuks süüa, et siis tõsiselt kaalujälgimisega tegelda. Protsess on veel pooleli, kuid vaadates, kuidas ta ennast igapäev naeratades peeglist vaatab, võib arvata, et ta ise on juba tulemusega väga rahul. Või üritab ta meile lihtsalt psühholoogiliselt alateadvuses  selgeks teha, et aeg on toidukoguste suurendamiseks küps. Pigem vist teine variant.

Pühapäeval käis ta ennast näitamas ka teistele suguvendadele Ülemiste keskuse parklas heategevuslikul loomade üritusel. Koerte keelt ei oska, kuid arvatavasti oli ta sõnum midagi taolist, et põgenege kuni veel suudate: toidukogused jäävad aina väiksemaks ja vaiksemaks...ja ise aina nõrgemaks... nõrgemaks. Õhtulehele poseerimise ning Ülemiste keskuse külastamise vaev kompenseeriti suure kotitäie toiduga.
Artikkel online's http://www.ohtuleht.ee/427690.

Kodust saime ära viidud suure enamuse viimsest ehitusprahist. Kõik põrandad on kaitsva kattepaperi embusest vabastatud ning korter näeb välja juba väga kodune ja mõnus. Kes ei tea veel, siis oma kodu ostsime u 2,5 aastat tagasi ning siiani on toimunud suurem renoveerimine, väikeste tagasilöökidega muidugi. Töö on olnud tõsine ja tihtipeale oli motivatsioongi kärme kaduma. Seda suurem aga on heameel hetkeolukorra üle. Minu praeguse tööta ei oleks seda kõike aga suutnud, kuna korter on niikui põhjatu ameerika koduperenaine, kellel vajadusi rohkem kui näppudel küüsi. Kunagi tulevikus saame ehk ka mõne pildi tehtud, et seda rõõmu siin teistelegi jagada. Selge on ju see, et kõiki ma külla kutsuda ei suuda. Mõnda ei tahagi. SINA aga ära muretse- niikaua kuni sa seda siin loed ja väga ei kritiseeri, oled pigem + märgiga tegelane ning võimalus küllakutseks suur.

18:24 Oh jummel... töö. Niisiis laadisin täna Vantaast Neste Oil lubrikante ja muid õliseid produkte ning sihtkohaks Linköping Rootsis. Tee on tuttav ning esialgu arvasin, et midagi erilist sellel nädalal ei toimugi. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Kui tavaliselt olen läinud mingile suvalisele praamile Naantalist (Turu linna lähistel, u 170 km Helsingist), siis täna topiti mind otse Helsingis laevale, millega põrutan otse Stockholmi.

Laevaks on SiljaLine Symphony, millel oli minu jaoks tõeline karpi lahti tegev efekt, kuna see lihtsalt sama suur on kui Stalini unistus maailmavalitseja kullatud taktikepist. Kes pole sellega kunagi sõitnud, siis näiteks ühel korrusel on pikk kaubandustänav laeva ühest otsast teise, restoranid, poed ja kohvikud mõlemal pool. Kohvikutel on isegi väliterass olemas, kuigi asutakse siiski laevas sees. Samuti mängis elav muusika ning ringi sõitis jalgrattatakso,  sarnane Tallinna vahel näha olevatele.

Lisaks sellele muidugi ka kõigil teistel korrustel omad meelelahutusasutused.

Igatahes  nüüd on ootused ülejäänud nädala suhtes suured, kuna algus ju nii ääretult, kuid samas tuttavalt põnev olnud.

PS. Minu 1,5 aastase autojuhi karjääri jooksul esimest korda karjus täna üks laadija mu pihta, kuna üks alus oli kummuli kukkunud. Sain väga haiget ja pärast nutsin autos natukene.

Oi oi.

Olen taas laeval ja teel kodu poole. Pean tõdema, et siit teispooluselt on seda bestselleri kanditaati väga kummaline nikerdada. Teadupärast toimus ju maailma lõpp.

Nädal oli 'väga hull' (nagu noored räägivad). Hetkel on veel suur väsimus, samas juttu väga palju, mida sooviksin kõik siin kirja panna. Laevale pääsesin jälle tänu sellele, et olin esimesena sadamas ja esimesena järjekorras viimasel hetkel vabanevatele piletitele. Fully booked! Kummaline, kuhu nad kõik mahuvad? Bussidega rahvas tuli kohale juba 2,5h enne lavale minekut, et sadamakohvikus paremad kohad haarata. Püstitatud eesmärgi täitmisega, milleks oli enne laeva väljumist vähemalt 2 õllet juua, said nad ilusasti hakkama. Samutil ei lastud mänguautomaatidel rahulikult hommikukohvi nautida. Igatahes...töövõit! Mina võtsin kohvi ja saiakese ning plaksutades vaatasin kogu seda tsirkust pealt.

Nädala järjejuttu jätkan sealt, kuhu eelmises postituses pooleli jäin. Samas oma töö kriminaalsema poolega (töö- ja puhkeaeg, teemaksud jne) ei hakka teid tüütama ning interneti tähemärke raiskama. Arvatavasti aitan sellega ka natukene maailma päästmisele kaasa, kuna Googel ei pea siis niipalju serveriruumi ja sellega seoses ka elektrit raiskama. Jälle saab üks pingviin kauem elada:)

Kolmapäeva hommikul jõudsin siis pärast 7-tunnist öist sõitu Oslosse. Norra kohta pole taaskord midagi halba öelda. Minu üllatuseks olid parasjagu Pokud trollidel külas ning nad kohvetasid vaikselt kuid mönusalt muheledes metsatukas.

Meeldetuletusena ütlen, et see nädal alustasin päev hiljem ehk teisipäeval, kuid eesmärk oli sama mis tavaliselt. Minu jaoks tähendas see seda, et pidin kusagilt näpistama lisa 24 tundi.

Hommikul Rootsi-Norra piirile jõudes juhtus see, et poolteist tundi ei saanud enam liikuma, kuna kauba saatja-saaja omavahelisde rahade liigutamised ja paberid polnud veel päris korras. Ilm oli ilus ja sain kauem Eesti raadiot kuulata (mobiilne internet levib mul vaid Rootsis). Kui lõpuks startisin, oli kell juba nii kaugel, et pidin teed jagama tööle kiirustava mägirahvaga.

Mahalaadimine võttis samuti u 50 minuti tavapärasest kauem. See tähendas aga seda, et juba oli mu graafik pea 2,5h maha jäänud. Võiks arvata et paha-paha, kuid edasised sündmused näitasid, et hoopis hea-hea.

Uus aadress, kuhu kiirustama pidin, asus 4 h sõidu kaugusel lõunas ning minu naishäälelise gps-navigatsiooniseadme poolt värskelt kalkuleeritud info kohaselt pidin kohale jõudma 15.40, ehk 20 minutit enne OÜ sulgemist. Pidin arvestama ka sellega, et tee peale jääb Göteborg, mille ummikud mu niigi nappi aega just kui kosmilised langoljeerid tahavad nahka pista. Seega mis muud kui gaas põhja (rekka jaoks tähendab see 83km/h).

Selle maise rännaku esimene üllatus tuli pärsti poole tunnist sõitu, kui jõudsin politsei kontrollplatsile (tee ääres olev tehnilise kontrolli nn keskus, kus nad kontrollivad kõike, mida sa ei taha, et nad kontrolliksid). Selle asukohast olin ma teadlik, kuid üldjuhul on see kinni olnud. Seekord olid aga poisid kohal ja valmis bussi- ja rekkajuhtidele selgeks tegema, et sa sõita ei oska, su auto on paras surmakaarik ning üleüldse otsi parem töö. Nüüd tulid mulle aga appi varem piiril ja laadimisel kauem kulunud tunnid, sest minu nina all lõpetati autode platsile kutsumine ning sain uhkelt aga samas tänulikult edasi sõita. Järgmine selline komöödiaklubi asus kahe tunni sõidu kaugusel, seega sain Müstilise Venemaa saateid kuulata ja kohvi juua.

Jõudes seekord Rootsi politsei kontrollplatsi juurde, tabas mind jälle üllatus: plats oli rekkaid täis ning viimane auto just keeras sisse. Minult JÄLLE ei tahetud panust Rootsi riigi mulli-lõhkemise-ootuses virelevasse majandusse. Saatus soosis mind :) Nüüd olin juba ülimalt tänulik iga minuti eest, mis ma olin varem üleliia kulutanud. Võib tekkida küsimus, miks ma neid maapealseid saatana saatkondi kardan? Nagu ma kusagil juba varem olen maininud: trahvi saad sa nagunii, küsimus on vaid ajas. Rohkem neid kohti enam ei tulnud ja hetkel olin veel graafikus.

Göteborgis jäin otse loomulikult ummikusse ja ei nõudnud see minult lisaaega rohkem ega vähem kui 20 minuti. Seega näitas minu gps, samal ajal ohtralt ümberarvutusi tehes, et jõuan täpselt kell 16. Saatus vist siiski ei soosi mind? Saa siis aru. Kohale jõudsingi kell neli ja koormat enam ei saanud.

Järgmisel hommikul hakkas kogu nali mõttetu ootamisega jälle pihta, kuna kauba saatja ja logistik ei suutnud oma vahel kokku leppida, millise saepuru hunniku ma tohin võtta ja millise poole ei tohi mitte kiigatagi. Ajakulu kokku 3,5h, millest laadimine ise võttis 20 minutit. Ei sobinud see minu plaanidega sugugi. Nimelt olin otsustanud jõuda pärastlõunaks Taani, koorma ära anda ning õhtul juba uue laadimise korraldada, et saaks alustada teekonda kodu poole. Seega sõita oli veel palju ja hommikused saepuruvaidlused ei aidanud mu autol mitte kiiremini sõita.

Koormatäie saepuruga jõudsingi enam-vähem sihtkohta. Täpsele aadressile ei jõudnu sellepärast, et ei leidnud ühtegi teeotsa, kust ma tohiksin oma autoga sisse keerata. Küll oli madala silla märk ja teises kohas lihtsalt rekka keelumärk. Samas teadsin, et vajaminev asukoht on seal samas maantee kõrval metsatuka sees. Kogu jama kestis umbes poolteist tundi ning kui olin otsustanud treileri tagant ära võtta ning lihtsalt ninaga uurima minna (nina: auto ilma treilerita), saatis logistik mulle Saepuru-Sassi telefoni numbri, samas vaikselt mainides, et see minule antud aadress on vist üleüldse vale. No tere hommikust! Telefonile minu õnneks keegi ei vastanud, kuna suhted Taani keelega pole kõige paremad.

Uus aadress asus vaid paari km kaugusel, seega otsustasin sealt õnne otsida. Seekord läks hästi. Bossut ennast ei olnud, proua toimetas aias, kuid tõeline Ida-Euroopast pärit ori (võib olla oli seal hoopis raha eest tööl, ei küsinud) võttis mind lahkelt kuid kohvi pakkumata vastu ning töö võis alata. Tegemist oli siis üsna suure mõõtmelise alaga, kus peamisteks elanikeks suuremat mõisate põletamist plaanivad hobused. Samuti nägin põllul kitsi, kes vahvalt metskitsedega sõbrustasid.

Kuna ajaliselt oli hävinud juba hommikust saati, läks õhtu väga kiireks. Viimne laadimine pidi lõppema 21.30, mina jõudsin kohale aga 22.30. Tagatipuks olid laomehed lusikad nurka visanud ning kogu töö pidin ise ära tegema. Saatus küll ei soosinud mind tollel päeval, kuid kõigi kiuste, nuttes ja magades, tegin ära kõik mis palutud.

Öises Rootsis, kus tavaliselt uhkemad ja suuremad loomad on ennast tee äärde vaatamiseks ritta seadnud, valitses täielik vaikus. Sõitsime (mina ja minu tuules laperdavad kõrvad) läbi sumeda öö Kappelskäri poole. Rohkem põnevusi ei juhtunud ja laevale jõudes võisin rahulikult magama heita. Kajutil ei olnud kardinaid ning päike paistis vihaselt sisse, kuid minu und see ei seganud.

Kätte oli jõudnudki siis reede ning õhtuks olin Helsingis. Hommikul laeva peale ja kodo.

Selliseid nädalaid ei juhtu tihti ning tavaliselt putitan suurema osa ajast oma ajaloohõngulist sülearvutit.

PS. Ühest asjast ei saa aru, et kui oma eestikeelses nutitelefonis T9 teksti sisestust kasutades üritan kirjutada sõna 'aitäh', miks ta esimeseks variandiks pakub mulle sõne 'bitch' ning siis alles oma armsa emakeelse täheühendi?

PSS. Üleval olev pilt on lihtsalt ühest tänavast Taanimaal, kuhu normaalne eurooplane oma jalga tõsta ei julge.

Nina püsti tulevikku.

Olen laevas ja teel Norrasse. Nädalane ring hakkas jälle otsast peale, nagu see juba aasta aega käinud on. Minu enda väike oravaratas :) Ilm läks ka külmaks ning nüüd pole vist tõesti enam millestki rääkida. Igatahes täna pidin jopega oma toimetusi tegema.

Nädalavahetus oli natuke erilisem kui tavaliselt. Üle 5 kuu lasti lõpuks Saaremaale ning seal oli tore. Midagi vähemat pole sealt kunagi loota. Võin vist vabalt öelda, et meite pere sellesuvine pulmatrall sai oma avalöögi. Kuu aega ongi jäänud tähtsündmuseni, milleks on see, et saan esimest korda elus päris pulmas viibida. Asjaosaliste jaoks on see arvatavasti veelgi tähtsam. Aga pole kindel.

Esmaspäeva hommikul startisin uuesti Soome, et leida uut materjali oma postitustele (mis ongi saamas mu peamiseks rännakute põhjuseks). Seal polnud suurt midagi peale metsiku pidutsemise, tänavatel kihutamise ja lippude lehvitamise, milleks andis alust legendaarne hokivõit. Mina oma koormat ei saanud. Selle põhjuseks aga oli pigem see, et Norras teisipäeval suur pidu ja puhkus. Põhjust ei tea.

Mis meil aga samal ajal Eestis on kui Euroopa pidutseb? Ainult läbi külma ja vihma sinisesse taevasse lennanud unistus Eurovisiooni võidust. Ei taha sellest väga rohkem rääkidagi. Mainin veel vaid seda, et eile Vikerraadios olnud saates, kus räägiti nädalavahetuse tähtsündmusest, lihtsalt pidin pensionäride vahel sõna võtma ja arvamust avaldama. Uskumatu kui palju muresid neil ikka on.

Täna laadisin IDO wc potid ja tarvikud ning olengi jälle teel. Hommikuks juba Oslos.

PS. Selle nädala põhitoiduks valisin brokoli, porgandid ja paprika. Midagi head neist ikka tulema peaks.

PSS. Kelle ei ole telekast midagi vaadata, soovitan alustada sellise sarjaga nagu '30 rock'. Väga humoristlik. Eks oma vaatamis- ja kuulamiseelistustest räägin tulevikus kindlasti põhjalikumalt.

Abladen.

Kui käesoleval nädalal oma blogi püsti ajasin, kartsin veidi, et ei ole väga millestki jutustada peale iganädalase ringkäigu skandinaavias. Ütlen nii... et eksisin. Vähemasti seekord. Ei läinud küll nii kiiresti ja igavalt, kui esialgu lootsin, aga see eest töökalt.

Esialgse plaani kohaselt üritasin jõuda Taani kolmapäeva pärastlõunaks, et õhtul juba tagasisõitu alustada, kuid minu "kallil sõbrannal" logistikul olid teised plaanid. Arvan, et tema horoskoop ei olnud töö tegemiseks talle soodne. Sellest ka tema halb tuju Aga meie eestlased ju teame - kes siis teisele auku kaevab, kui mitte me ise. Et siis... mitte et ta oleks selle natukese, mis ma Norras ja Rootsis olin korralikult peale võtnud, maha laadinud, vaid toppis mu auto korralikult kraami täis ja saatis Taani pääle. Liialdatult võiks öelda, et mahalaadimise kohti oli lõppkokkuvõtteks rohkem, kui mul kaupa jagus.

Vahemärkusena pean siia vahele rääkima, millal on autojuhil halb ja millal hea. Hea on siis, kui ma võtan nt Oslost täiskoorma ja laen selle kõik korraga maha Kopenhaagenis. Halb hakkab aga autojuhil siis, kui ta korjab ühe-kahe aluse kaupa oma kraami teel Oslost Kopenhaagenisse ning selle ka pärast samal viisil sihtkohas  laiali veab. Halvaks teeb selle kõik asjaolu, et kilometraaž on enam vähem alati sama, muutub vaid töömaht, mida kõike jõuad selle ajal teha.

Et siis hetkel olin jõudnud Kopenhaagenisse. Veel olid lootused kõrged ja tuju hea. Siis aga tuligi mängu logistik, kes võttis minult kõik.
Kokkuvõttes ütlen, et tegelikult oli tore: polnud ju kunagi Taanit nii lähedalt näinud... nii lähedalt.... Aga tol hetkel pidin valjusti autos kuritarvitama vanade eestlaste vägisõnu.
Esimenese aadressini jõudmine läks hästi. Ei midagi ootamatut ega huvitavat. Teine koht pani aga kahtlema tee otsast alates, mil ma pidin sinna keerama. Tegemist siis laiuse poolest teega, mida nt Saaremaal kasutavad kohalikud filosoofid poest kesvamärjukese toomiseks. Kuigi see oli asfalteeritud, ei kuivanud pisarad mu silmis. Kahte vähe suuremat sõidukit kõrvuti ei mahtunud. Liisu tõmbamisega selgus, kes pidi ennast  kraavi puruks sõitma. Oli minu õnnepäev.

Keset küla keerasin sisse hobusekasvandusse, et teed küsida. Minu õnnetuseks olid kohal vaid immigrantidest venelased, kes oma reisimiskogemusest saadud keeleoskusega suutsid mulle osavalt selgeks teha, et nad minu jutust midagi aru ei saa. Kõrval olevast mahetalust sain aga teada, et minu sihtmärgiks on paar maja tagasi olnud parfümeeria vabrik. Kuidas ma küll sellisest asjast sain mööda sõita? Võibolla, kuna see nägi välja nagu mõni Eesti puuduses virelev talukompleks, mille viimseks lootuseks kallid eurotoetused.

Teine highlight minu päevas oli, kui küsisin ühe autojuhi käest instruktsioone teatud toimingute tegemiseks ning ta mulle vastas, et in deutsch, bitte. Kunagist saksakeele õpetajat mitte häbisse jättes küsisin temalt: "Wo kann ich mein ladung abgeladen?" Ei tea, kui korrektselt see küsitud oli, kuid järgnes pikk saksakeelne monoloog ning tema käeviibutuse peale sain selgeks ka ilmakaare, kuhu suunduma peaksin.

Kolmas pärl minu päeva ehtivast kaelakeest oli sarnane situatsioon esimese juhtumiga, kus tee tahtis ära kaduda. Seekord oli tegemist aga hoopis kohaliku ravimivabrikuga, mis nägi välja selline, et kui mõni jõuorgan oleks  nende uksele koputanud, siis esimesed lasud lasud oleksid nad lasknud otse läbi ukse ning kolmanda kuuliga oleksid nad ennast maha kõmmutanud. Õnneks läks sealgi kõik hästi. Minu üllatuseks.

Kui Taanit turistina külastada, siis selliste kohtadega on väga raske kokku puutuda. Kuid kõik näeb väga hea ja ehe välja. Ei ole järvi ega mägesid, ometi on väga palju vaadata. Head autojuhid taanlased iseenesest ei ole.

Ülejäänud reis kulges oma tavapärast igavat ja sarnast teed mööda, mida ma iganädalaselt kasutan. Nädalavahetuseks oli plaan Saaremaale jõuda, kuid enne kuhugi jõudmist pidin veel Helsingi sadamas elavas järjekorras hommikul kell 6 piletit lunima. Kõik laevad reedel kuni viimase väljumiseni olid vaja müüdud. Õnneks oli seekord Taara jälle minu poolel.

Hetkel istun aga laevas. Torm on. Ja varsti on kõik jälle hästi:)

Trollide paradiis.

Ei mõelnud tegelikult väga tihti postitusi teha, seda enam et mul midagi ju öelda pole. Aga emotsioon on laes.

Sõitsin öö otsa ning kell 8 (kohalik aeg) jõudsin Rootsi-Norra piirile (Örje). Täielik tuulevaikus, linnud laulavad ja sooja 20 kraadi. Pole veel näha ühtegi kuulsat trolli, mäge ega järve, kuid üle piiri astudes midagi nagu muutuks: õhk on puhas ja karge, taevas sinisem ja rohi rohelisem.  Seda vahet on alati tunda. Paar kilomeetrit edasi sõites lisanduvad sellele kõigele veel hullupööraselt maalilised vaated.
Olenemata sellest, et enamus ajast rooli taga magan - olen seda kõike korduvalt ja korduvalt varem näinud - paneb see endiselt ahhetama.
Norrat soovitan. Ja mitte ainult ehitajatele, kes nagu linnupojud hakkavad pesast (loe: Soomest) välja lendama.

PS. üleval pool kirjeldatu kuulub tegelikult maastikuliselt ja vaadete poolest Norra igavaimate osade hulka.

HETKEL: kell 14:30 Norra-Rootsi piir (Svinesund); sooja 28 kraadi; koormaks 4t potassium hydroxide (sööbiv vedelik, plahvatusohtlik alates 100oC); algab 9h paus, hommikuks taanis.

Maine tervitus!

Nonii, kallid sõbrad. Tundub, et oletegi jõudnud oma elus täielikku tupikusse ehk minu blogi lehele. Hoiatan teid kohe, et kui te siiani pole osanud oma eluga midagi paremat peale hakata, siis siit lehelt te motivatsiooni kindlasti ei saa.
Kuna esmamulje on kõige tähtsam, siis esimese postituse jätan pigem lühikese ja sisutühja.
Läbiv teema saab olema minu töö ja eluga seonduv, kuid kindlasti pikin maasikatena servadele ka lihtsat kriitikat ühiskonna mineviku, oleviku ja tuleviku aadressil.
ENJOY!

Ehk siis.. hommiku kell 6 lahkusin kodust. Helsingi sadamas oli klaasipuhastaja vahel trahvikviitung summas 40 eurot. Ekenäsis laadisin wc-potid ning hetkel olesklen laeva kajutis (18:01). Telekast tuleb 'Kuumad 70ndad'. Kell 00:15 jõuame Kappelskäri ja algab minu 7-tunnine rännak läbi öise Rootsi. Hommikuks olen Norras.

I love my job 8)