Oi oi.

Olen taas laeval ja teel kodu poole. Pean tõdema, et siit teispooluselt on seda bestselleri kanditaati väga kummaline nikerdada. Teadupärast toimus ju maailma lõpp.

Nädal oli 'väga hull' (nagu noored räägivad). Hetkel on veel suur väsimus, samas juttu väga palju, mida sooviksin kõik siin kirja panna. Laevale pääsesin jälle tänu sellele, et olin esimesena sadamas ja esimesena järjekorras viimasel hetkel vabanevatele piletitele. Fully booked! Kummaline, kuhu nad kõik mahuvad? Bussidega rahvas tuli kohale juba 2,5h enne lavale minekut, et sadamakohvikus paremad kohad haarata. Püstitatud eesmärgi täitmisega, milleks oli enne laeva väljumist vähemalt 2 õllet juua, said nad ilusasti hakkama. Samutil ei lastud mänguautomaatidel rahulikult hommikukohvi nautida. Igatahes...töövõit! Mina võtsin kohvi ja saiakese ning plaksutades vaatasin kogu seda tsirkust pealt.

Nädala järjejuttu jätkan sealt, kuhu eelmises postituses pooleli jäin. Samas oma töö kriminaalsema poolega (töö- ja puhkeaeg, teemaksud jne) ei hakka teid tüütama ning interneti tähemärke raiskama. Arvatavasti aitan sellega ka natukene maailma päästmisele kaasa, kuna Googel ei pea siis niipalju serveriruumi ja sellega seoses ka elektrit raiskama. Jälle saab üks pingviin kauem elada:)

Kolmapäeva hommikul jõudsin siis pärast 7-tunnist öist sõitu Oslosse. Norra kohta pole taaskord midagi halba öelda. Minu üllatuseks olid parasjagu Pokud trollidel külas ning nad kohvetasid vaikselt kuid mönusalt muheledes metsatukas.

Meeldetuletusena ütlen, et see nädal alustasin päev hiljem ehk teisipäeval, kuid eesmärk oli sama mis tavaliselt. Minu jaoks tähendas see seda, et pidin kusagilt näpistama lisa 24 tundi.

Hommikul Rootsi-Norra piirile jõudes juhtus see, et poolteist tundi ei saanud enam liikuma, kuna kauba saatja-saaja omavahelisde rahade liigutamised ja paberid polnud veel päris korras. Ilm oli ilus ja sain kauem Eesti raadiot kuulata (mobiilne internet levib mul vaid Rootsis). Kui lõpuks startisin, oli kell juba nii kaugel, et pidin teed jagama tööle kiirustava mägirahvaga.

Mahalaadimine võttis samuti u 50 minuti tavapärasest kauem. See tähendas aga seda, et juba oli mu graafik pea 2,5h maha jäänud. Võiks arvata et paha-paha, kuid edasised sündmused näitasid, et hoopis hea-hea.

Uus aadress, kuhu kiirustama pidin, asus 4 h sõidu kaugusel lõunas ning minu naishäälelise gps-navigatsiooniseadme poolt värskelt kalkuleeritud info kohaselt pidin kohale jõudma 15.40, ehk 20 minutit enne OÜ sulgemist. Pidin arvestama ka sellega, et tee peale jääb Göteborg, mille ummikud mu niigi nappi aega just kui kosmilised langoljeerid tahavad nahka pista. Seega mis muud kui gaas põhja (rekka jaoks tähendab see 83km/h).

Selle maise rännaku esimene üllatus tuli pärsti poole tunnist sõitu, kui jõudsin politsei kontrollplatsile (tee ääres olev tehnilise kontrolli nn keskus, kus nad kontrollivad kõike, mida sa ei taha, et nad kontrolliksid). Selle asukohast olin ma teadlik, kuid üldjuhul on see kinni olnud. Seekord olid aga poisid kohal ja valmis bussi- ja rekkajuhtidele selgeks tegema, et sa sõita ei oska, su auto on paras surmakaarik ning üleüldse otsi parem töö. Nüüd tulid mulle aga appi varem piiril ja laadimisel kauem kulunud tunnid, sest minu nina all lõpetati autode platsile kutsumine ning sain uhkelt aga samas tänulikult edasi sõita. Järgmine selline komöödiaklubi asus kahe tunni sõidu kaugusel, seega sain Müstilise Venemaa saateid kuulata ja kohvi juua.

Jõudes seekord Rootsi politsei kontrollplatsi juurde, tabas mind jälle üllatus: plats oli rekkaid täis ning viimane auto just keeras sisse. Minult JÄLLE ei tahetud panust Rootsi riigi mulli-lõhkemise-ootuses virelevasse majandusse. Saatus soosis mind :) Nüüd olin juba ülimalt tänulik iga minuti eest, mis ma olin varem üleliia kulutanud. Võib tekkida küsimus, miks ma neid maapealseid saatana saatkondi kardan? Nagu ma kusagil juba varem olen maininud: trahvi saad sa nagunii, küsimus on vaid ajas. Rohkem neid kohti enam ei tulnud ja hetkel olin veel graafikus.

Göteborgis jäin otse loomulikult ummikusse ja ei nõudnud see minult lisaaega rohkem ega vähem kui 20 minuti. Seega näitas minu gps, samal ajal ohtralt ümberarvutusi tehes, et jõuan täpselt kell 16. Saatus vist siiski ei soosi mind? Saa siis aru. Kohale jõudsingi kell neli ja koormat enam ei saanud.

Järgmisel hommikul hakkas kogu nali mõttetu ootamisega jälle pihta, kuna kauba saatja ja logistik ei suutnud oma vahel kokku leppida, millise saepuru hunniku ma tohin võtta ja millise poole ei tohi mitte kiigatagi. Ajakulu kokku 3,5h, millest laadimine ise võttis 20 minutit. Ei sobinud see minu plaanidega sugugi. Nimelt olin otsustanud jõuda pärastlõunaks Taani, koorma ära anda ning õhtul juba uue laadimise korraldada, et saaks alustada teekonda kodu poole. Seega sõita oli veel palju ja hommikused saepuruvaidlused ei aidanud mu autol mitte kiiremini sõita.

Koormatäie saepuruga jõudsingi enam-vähem sihtkohta. Täpsele aadressile ei jõudnu sellepärast, et ei leidnud ühtegi teeotsa, kust ma tohiksin oma autoga sisse keerata. Küll oli madala silla märk ja teises kohas lihtsalt rekka keelumärk. Samas teadsin, et vajaminev asukoht on seal samas maantee kõrval metsatuka sees. Kogu jama kestis umbes poolteist tundi ning kui olin otsustanud treileri tagant ära võtta ning lihtsalt ninaga uurima minna (nina: auto ilma treilerita), saatis logistik mulle Saepuru-Sassi telefoni numbri, samas vaikselt mainides, et see minule antud aadress on vist üleüldse vale. No tere hommikust! Telefonile minu õnneks keegi ei vastanud, kuna suhted Taani keelega pole kõige paremad.

Uus aadress asus vaid paari km kaugusel, seega otsustasin sealt õnne otsida. Seekord läks hästi. Bossut ennast ei olnud, proua toimetas aias, kuid tõeline Ida-Euroopast pärit ori (võib olla oli seal hoopis raha eest tööl, ei küsinud) võttis mind lahkelt kuid kohvi pakkumata vastu ning töö võis alata. Tegemist oli siis üsna suure mõõtmelise alaga, kus peamisteks elanikeks suuremat mõisate põletamist plaanivad hobused. Samuti nägin põllul kitsi, kes vahvalt metskitsedega sõbrustasid.

Kuna ajaliselt oli hävinud juba hommikust saati, läks õhtu väga kiireks. Viimne laadimine pidi lõppema 21.30, mina jõudsin kohale aga 22.30. Tagatipuks olid laomehed lusikad nurka visanud ning kogu töö pidin ise ära tegema. Saatus küll ei soosinud mind tollel päeval, kuid kõigi kiuste, nuttes ja magades, tegin ära kõik mis palutud.

Öises Rootsis, kus tavaliselt uhkemad ja suuremad loomad on ennast tee äärde vaatamiseks ritta seadnud, valitses täielik vaikus. Sõitsime (mina ja minu tuules laperdavad kõrvad) läbi sumeda öö Kappelskäri poole. Rohkem põnevusi ei juhtunud ja laevale jõudes võisin rahulikult magama heita. Kajutil ei olnud kardinaid ning päike paistis vihaselt sisse, kuid minu und see ei seganud.

Kätte oli jõudnudki siis reede ning õhtuks olin Helsingis. Hommikul laeva peale ja kodo.

Selliseid nädalaid ei juhtu tihti ning tavaliselt putitan suurema osa ajast oma ajaloohõngulist sülearvutit.

PS. Ühest asjast ei saa aru, et kui oma eestikeelses nutitelefonis T9 teksti sisestust kasutades üritan kirjutada sõna 'aitäh', miks ta esimeseks variandiks pakub mulle sõne 'bitch' ning siis alles oma armsa emakeelse täheühendi?

PSS. Üleval olev pilt on lihtsalt ühest tänavast Taanimaal, kuhu normaalne eurooplane oma jalga tõsta ei julge.