Ma võtan selle näpu ära!

Selle nädalaga saigi teoks mu teine suurim hirm ja kartus (esimest kohta hoiavad maasikad), mida blogi pidamise esimestest hetkedest, mõtetest ja tähemärkidest alates olen kartnud ning uneski näinud. Nimelt oli mu nädal igav, pikk, vihmane ja sõiduvaene. Kui te juba praegu tahaksite siit lahkuda, siis ei hoia teid kinni. Hüvasti.

Aga teile, kes leidsite ka vihmapilved huvitavamad olevat kui teie enda elu, räägin enda nädalast pikemalt.

Esimese lõigu pühendan adrenaliinisõltlastele, kelle valu ja vajadust, elust kõik ja rohkemgi võtta, üritan leevendada. Selle nädala põnevaimaks hetkeks pean eilset laevasõitu Rootsist Soome, kus veetsin terve päeva aknata kajutis magamas. Just nimelt - akent polnudki.

Põhiteema arenduse aga põimin siiski terve nädala sündmuste ümber nagu näljase wörmi (eelmisel nädalavahetusel loodussaatest nähtud usjas taim, mis ennast teiste taimede ümber mässib, et sealt siis toitu ammutada), kes selle informatsiooni juba inimestele loetavasse vormingusse paiskab.

Pooleli jäi kogu lugu sinna, kus olin saabunud suurele Silja Symphony laevale ning parasjagu oma silmi taga otsisin, mis suurest hämmingust, kullast ja karrast ning natukene ka väsimusest olid peast välja kukkunud.

Laeval suurt rohkemat ei toimunudki. Kogu selle sõidu juures nautisin seda, et tavapärase 8 h asemel sõitis laev tervelt 18 h. Vahemaa oli ka pikem, nii et midagi müstilist siit ärge otsige. Teisesõnaga oli mul aega meeletult ning sain ennast korralikult tulevaseks väsitavaks nädalaks välja puhata.

Stockholmi Tallinki sadama juures meeldib mulle, et asukohaks on sellel praktiliselt südalinn ning et kusagile suurematele teedele jõuda, tuleb enne läbida terve rida takistusi ja kitsaid tänavaid. Vaade on muidugi vahelduseks suurepärane. Stockholmi jõudsin aga üsna pea tagasi.

Soomest Vantaast peale laetud lubrikandid pidin maha laadima u kahe ja poole tunni sõidu kaugusel Stockholmist, Linköpingus. Huvitav on tolle linna juures asjaolu, et kui mööda E4 kiirteed sealt kõrvalt läbi sõita, palistavad teeääri, nii nagu hambapastaga läikima loodud kroonijuveelid skandaalse riigijuhi pead, suured postide otsas olevad lennukid - nii reisi - kui sõjalennukid. Huvitav vaatepilt. Miks nad seal on, pole aimugi. Üritavad inimeste tähelepanu võita? Üldse ei mõju, sest mina ei vaata neid näiteks kunagi.

Linköpingus läks hästi ning jäin uut laadimiskohta ootama. Kuni selle elus edasiviiva sms-i saabumiseni oli mul enda üllatuseks suhteliselt palju vaba aega ning otsustasin selle sisustada kohalikus kaubanduskeskuses. Või õigem oleks öelda vist kaubanduslinnakus. Väga suur ja tuuline koht. Tegelesin peamiselt window shopping'uga, kuna raha polnud. Nimelt oli palgapäev alles hiljuti olnud.

Õhtul startisin tagasi Stockholmi, kust hommiku pidin saama 4,3 meetrit (kogu treileri sisu 13,6 m) toksilisi kuid samas tuleohtlikke gaase.

Hommikul võtsin väga rahulikult. Sellel nädalal pidi läbisõit suhteliselt väike tulema, seega magasin silma pilgutamata poole kümneni. Uni oli hea. Kui mul aga meenus, kus ja miks ma olen, koputasin MTÜ (võis ka AS olla) uksele ja julgesin küsida oma laadungit. Aga oh üllatust - see saadetis oli juba mineval reedel teele pandud (oli juba aga kolmapäev). Logistik teeskles oma saadetud sõnumitega muidugi hämmingut, kuid nii juhtub, kui oled laisk ja hooletu. Vabandas ka, kuid ega mina oma km-i nende vigade pärast väiksemaks küll tegema ei hakka. Kõhklemata riisun neilt kogu raha.

Saatis aga uue laadimise ning asusin teele. Oma 'sõpra' tundes oleksin pidanud taaskord halba aimama. OTSE LOOMULIKULT ei olnud sealtki midagi saada. Teesklesin seekord ka ise natuke üllatust - seltsis ikkagi segasem. Kogu see jama suurendas minu metsikut kuid hiilgavalt sõidetud läbisõitu u 350-400 km. Mulle sobis suurepäraselt.

Kolmanda kohaga läks õnneks. Öine sõit algas Örebrost ning hommikuks olin taaskord jõudnud Kopenhaagenisse - mõnus nagu alati, täis narkootikume ja kriminaale. Õhtul startisin juba tagasi Kappelskäri suunal, et jälle Soomet väisata.

Kappelskäri sadam on huvitav koht oma pidevas arengus ja liikumises. Laevale minemiseks on umbes 28 rada, kus pead oma autole õige rea leidma, et siis tagasihoidlikult laevale lubamist ja suunamist oodata. Minu loogika läheb siin aga alati katki, sest millist rida ma ka ei valiks, ikka lastakse mind laevale viimaste seas. Pärast öist sõitu on soov süüa saada ja magama pääseda suur. Olen aasta aega katsetanud huvitavaid ja huvitavamaid teooriaid, kuid nagu seekordki näha oli, käib selle sadama filosoofia kõrge kaarega üle minu rasvase lokiga peanupu.

Hea asjana sain aga laevale jõudes sealt hiljem väljumiseks üsna hea stardipositsiooni. Nimelt Soomes Naantali sadamas asub tankla, kuhu kiirustavad kõik laevalt pääsevad karvased ja sulelised ning venelased. Seega on väga hea olla esimeste väljujate seas, sest muidu pead tanklas juba 20-30 min niisama ootama. Siit algaski aga selle nädala viimane kuid suurim nali.

Vahepeal räägin ära, mis jant mul iga nädal Naantalis laevalt pääsedes algab. Eesmärgiks on mul jõuda Vantaas (Helsingi äärelinn) asuvasse Itella logistikakeskusesse. Kuid sinna pean ma kiirustama, kuna kui ma jõuan sinna liiga hilja, on üks jobu minust juba ette jõudnud ning mina pean oma laadimist kuni tund ootama. Küsimus on 15-20 minutis edumaas.

Olen siis laeval ja üliõnnelik oma hea stardipositsiooni üle. Sadamasse jõudes juhtub aga midagi naljakat, nagu minuga ikka. Kui ma midagi väga tahan ja ootan, lööb saatus mulle kui terve talvise hooaja kapi otsas kopitanud kärbsepiitsaga vastu vahtimist.

Kui kõik oleks nagu valmis ja võiksin laevalt maha sõita, on üks ainus inimene laevas, kes oma autot üles ei leia. Ning selle juba suhteliselt krõbedas eas Eesti pärisorjade järeltulija auto oli pargitud minu ette. Lõppresultaat- viimane, kes laevast lahkub, olen mina. Küsite, kuidas see võimalik on? Welcome to the curious life of Ülar Nellis. Niisiis stardin sadamast, peas kurikuulsad crazy eyes ja taustaks Lehmakommionude "Äpu näärilaul" (http://www.lehmakommionud.com/mp3/lehmakommionud-apu-naarilaul.mp3), et 83 km/h üle pudrumägede ja piimajõgeda õndsa tuleviku poole kihutada.

Enne viimast peatust on mul vaja teha veel üks väike mahalaadimine Kimitos, kus laadijaks pole keegi muu kui ma ise. Niigi juba ajalises kitsikuses olles juhtub sealgi see, mis minuga kunagi varem seal veel juhtunud pole. Liigkõrgeks pakitud alus otsustab lihtsalt kummuli kukkuda, et ma saaks jälle karp karbi haaval kõik selle kokku korjata. Kärbsepiits? Vahepeal mõtlesin isegi sellele, et kas saatus üritab mind jälle milleski halvast hoida nagu paar nädalat tagasi? Aga ei. Ta oli arvatavasti lihtsalt veidi napsune ja mässumeelne nagu puberteedis vaevlev noor keskerakondlane.

Itellasse jõudes oli muidugi juba hilja. Temake oli mind jälle võitnud. Väga ei morjendanud :) Sealt edasi kulges kõik aga juba tavapärast rada - hommikul (laupäeval) laevale ja koju.

Taanlane ja rootslane

Ei suuda veel oma postitust kokku tõmmata. Seda lõppu kirjutan juba kodus ja päris rüperaali peal - klaviatuur ja puha. Aga lihtsalt tahaksin ära rääkida loo ühest taanlasest ja rootslasest, enne kui mälu mind petma hakkab või päris maha jätab. Nad ei olnud küll koos, aga juhtum oli sarnane, millega nad oma maa häbisse jätsid.

Paar nädalat tagasi olin Taanis Kopenhaagenis teel ühele laadimisele ja minust põristas (lausa kihutas) mööda keskmisest vanem väikeauto, hirmsa häälega pelikane tagasi lõunamaale hirmutades. Päike paistis ja tuju oli hea ning üsna pea oli päev lõppemas.

Oli ta siis minust möödunud ja kohe ka rea vahetanud. Nüüd oli ta minu ees samal rajal. Järgmise valgusfoori taha jõudsime koos ning seisatasime hetkeks mõnusalt. Kui valgusfooris tuli roheliseks vahetus, ei mõelnudki see vana põrsas sõitma hakata. Kusjuures kõrvalreal olev auto käitus vägagi sarnaselt. Kuna mul tuju hea oli, ootasin rahulikult 10-15 sekundit (roheline tuli võib-olla kokku kestabki ainult 20-25 sekundit) ning nähes, et enne jõuab mul pere sündida kui et nemad liikuma hakkavad, otsustasin väga hellalt signaali anda. See oli tõesti ainult hetkeks ja väga vaikselt (minu auto signaal muide teeb väga mõnusat undavat häält). Ja oligi korras, pani käigu sisse, kiirendas ning üritades autot ühes tükis hoida, jõudis ta veel käe aknast välja pista ning mulle keskmist sõrme viibutada. Tõesti jah? Üllatus oli suur. Järgmisel ristmikul, kus ta parempöörde tegi, kordas ta oma varem valmisõpitud etteastet (kuna esimesel korral see nii menukas oli olnud) ning lahkus ajaloo areenilt. Kummaline tegelaskuju.

Rootslasega juhtus äpardus, kui reede hommikul olin pärast ööd jõudnud Stockholmi. Kõik läks väga hästi - olin suutnud ennast ületada ning ummikutest ette jõuda. Kell oli veel piisavalt varajane. Kuna kiirused olid  enne suuremat kurvi üsna aeglased, sõitsin masenduses töörahvast vedava bussi järel ning üsna lähedal. Tuletan meelde, et kiirus oli küll aeglane aga see eest ühtlane.

Ja järsku keera üks rootslane mulle väga äkiliselt ette, et sealt siis kohe uuesti paremale aeglustusreale keerata ning üleüldse kolmandas suunas sõita.

Kuna oli tekkinud ohtlik olukord, otsustasin teda natukene hurjutada ning vilgutasin korraks tuledega. Taaskord tegin seda väga vaikselt ja ettevaatlikult, et mitte kedagi pimestada. Pealegi on mu esilaternad nagu öös suikuvad küünlad, kuhu väga mõnus on sisse vaadata. Tõeline romantika.

Aga jällegi, täiesti ootamatult, temal käsi püsti ja see keskmine kuid kõige vägevam lipuvarras uhkelt põhjanaela poole suunatud. Mis küll inimestel viga on? Mainin, et seekord oli autoks uuem Audi, mille omanik võiks ju ometi vähe kõrgema palgaga haritud ja kasvatusega inimene olla. Aga ei - ikkagi ahv lambanahas.

Sellele nädalale pole midagi rohkem lisada. Kohe-kohe on juuni ja varsti jälle jõulud :)

PS. Superstaari saatest langes välja Triin. Kahju. Minu lemmikuks jääb siiski vaieldamatult Orelipoisi "Valss".

PPS. Olen teinud ka mõned videod ja pildid, mis üritan üles riputada, kui päris blogilehe valmis saan.