Väsimuss!

Nii.. vahepeal mulle tundus, et see päev ei saagi läbi. Alates eile kella 18-st olen täpselt 2 h magada saanud ning nüüd peaksin sellise ilmaga pikali viskama? Sooja on rohkem kui siilil okkaid.

Õnneks leidsin oma maiseks pelgupaigaks väga ilusa järve, mille kaldale keset karavane end magama sätin.

Vett pole veel katsunud, kuid esmasel vaatlusel see just ei kee... ei aura isegi. Otsin igaks juhuks oma uhkeimad püksikud välja.

Kere pärast pühapäevast grillfesti Helsingi rannas veel päikest muidugi väga ei kannata - isegi silmalaugudelt tuli nahk maha. Ee... see tähendab, kuna seal nii õhuke nahk on, siis silmalaud tulidki ära. Nii et silm ka enam ei pilgu. Aga loomult mu nahatoon on puhas valge, nii et ega muidu see värvi saakski kui mitte suurendusklaasiga põletades.

Suvi on käes nii et nautige. Ning nädalavahetusel kõik laulupeole.

Mis valesti läks? THE HÄPPENING!

Kallid kirjandushuvilised,
käesoleva peatüki oma elust pühendan kõikidele emadele, isadele, tütardele ning sõpradele, nõrganärvilistele, meremeestele, autojuhtidele, õpetajatele, Päikesele ning Kuule.

Eelmise nädalaga jõudsid pärale minu 1,5 aastase autojuhi karjääri tumedaimad tunnid, pikimad päevad, erakordselt emotsionaalsed minutid ning kõige närvesöövamad sekundid. Minu sisemine enesevalitsus just kui kaks aastat ühiskonna poolt nuumatud inimese kapis kopitanud ning taaskord jalga tõmmatud dressipüksid, venitati viimsete piirideni. Tänu mõistuse tugevusele, mitte nagu ülal mainitud spordipükste ülemises soonikus paiknev kumm, mis läbi õhu lõikavate rasvavoltide poolt miljoniks tükiks rebestatakse, suutsin ennast taltsutada ning kellelegi halvasti ei öelnud. Sõber olen endiselt kõigiga.

Otsustasin selle nädala oma elust päev päeva haaval kirja panna, kuna toimus palju tagantjärgi mõeldes komöödia laadset, ilmastiku poolt soositud ning jaanidega seotud sündmusi. Mainin veel, et varajasemas postituses väljakuulutatud tantsutrall taanlaste ning rootslastega jäi ära. Taani kolle ma lihtsalt ei kutsunud.

Aga alustan algusest.

Eelmisel nädalavahetusel oli siis suur pummelung, kus tähistati minu kahe tuttava inimese naitumist - olid sõrmused ja puha. Seal juhtus aga üks äpardus (ei tea, mis see oli), mis mind piinarikkalt läbi nädala saatis. Nimelt minu parema õlanuki peal asetsev väikene lihasekene, mille olemasolust mul varem aimugi polnud, andis mingil põhjusel otsad ning tegi restardi. Nimetasin ta hellitavalt "pitsi-lihaseks", kuna arvatavasti  tuleneb vigastus ühe väiksemat sorti anuma liigenergilisest kergitamisest minu pigem kauni näopiirkonna lähedale, et seal siis üks protseduur läbi viia. Seda selgitust toetab ka fakt, et kohvitassi tõstmisega ma ise enam hakkama pole saanud.

Pulmast tagasi pealinna jõudes võtsin järgmise päeva väga rahulikult - tõusin hilja ning jõin kõrrega kohvi. Jaaninädalast tingituna oli minu heasoovlikus südames väike, kuid edasiviiv lootus, et seekord tööle ei kutsuta ning saan pikad pühad oma katkise jäsemega kodus veeta. Aga võta näpust, mis tegi suurt valu.

Teisipäevaks tuli käsk ilmuda Helsingisse, et sealt Tammisaari poole startida, kus omakorda ootasid juba laadimist värsked WC-potid. Tolleks hetkeks olin veel ilusasti graafikus ning kõikide taevakehade poolt valmis nikerdatud ennustuste kohaselt pidin oma maise reisi lõpetama laupäeva hommikul, taaskord Helsingis.

Teisipäeva õhtul istusin Soome tuntumate õudusfilmide tegelaste Muumide kodukoha lähistel, Naantali sadamas laevale ning sõitsin koos kapteniga Saabide ja Volvode sünnikoju, Rootsi Kuningriiki. Kappelskärist sain sõitu alustada varajastel ning Norrasse jõudsin juba hilisetel hommikutundidel. Selle ajani olin suutnud ennast suurematest äpardustest eemal hoida ning ükski kits polnud kah oma kaikaid mulle kodaratesse loopinud.

7-tunnise öise sõidu vältel kuulasin oma lemmiksaadet "Müstiline venemaa", mida ka kõigile ajaloohuvilistele soojalt soovitan. Mind ennast jätab see värk küll suhteliselt külmaks, kuid Lenin on lihtsalt nii naljakas - üks paras stand-up komedjanovich.

Vaatamata suurele väsimusele ning vasaku silma korduvatele katsetele koikus asetseva padja poole kiigata, suutsin hommikuses Norras veel palju korda saata, kaasa arvatud ühel laadimisel osaleda. Pärastlõunal olin aga jälle Norra-Rootsi piiril, kus toimus südamlik hüvastijätt trollidega. Seal andsin üle ka kodust kaasapakitud kingitused - 50-grammise kamatahvli ja Vana-Tallinna suveniirpudeli. See viimane meeldib neile üle kõige.

Seal samas lähedal sain ka oma teise tööpäeva, pead padjaga toestades, pealt tekiga kokku tõmmata, et siis omad järeldused ning kokkuvõtted unenägude abil teha.

Kuna järgmine päikesetõus tähistas juba neljapäeva saabumist, oli väga oluline vara alustada ning Rootsi laadimistega ühele poole saada. Oma eesmärgi täitmisega, lõuna ajal Kopenhaagenisse jõuda ning õhtul postiringiga tagasi startida, olin veel graafikus. Hiljem aga selgus, et minu eesmärgipõhist viisaastakuplaani polnudki vaja ning logistik suutis oma väikese ja armsa mõistusega ise kõik nahka keerata.

Mis siis juhtus?

Lisaks ühele laadimisele Göteborgi lähistel suutis ta ka veel teise organiseerida. Ning vähe sellest, et teisest kohast mulle midagi ei antud ning minu ajagraafik oli justkui nürida kirvega pilbasteks raiutud, üllatas minu arust kaheldava logistikuharidusega neiu veel kolmandagi laadimisega. Ta oleks nagu meelega soovinud mulle haiget teha. APUA!!

Kodusõiduplaan, just nagu jääpanga poolt räsitud Titanic, vajus aina sügavamale ning sügavamale lootuste helesinisesse rägastikku. Ise lasin sel ajal juba autoroolis lahinaga nutta.

Olles Göteborgis oma asjadega ühele poole saanud (loe: logistiku poolt selga löödud noa sealt jälle välja kiskunud), startisin Taani poole, mitte küll enam väga lootusrikkalt. 

Ja siis...

HOPSTIK!I!!

Ah kurja... vaatasin taha ja see oli seljas tagasi - ta oli jälle kusagilt noa leidnud ning selle mulle selga virutanud (loe: veel üks laadimine enne Taani minekut). Kust ta selle noa sai?

Kokkuvõttes jõudsin selle multirahvusliku riigi pealinna piisavalt hilja õhtul, mil kojusõitmise unistus kui kunstiõpetuse tunnis meisterdatud savist küünal kiirelt kustus. Jäi üle vaid nutust olukorda tõdeda ning leppida faktiga, et nädalavahetuse veedan Kopenhaagenis.

Järgmisel hommikul alustasin suhteliselt hilja - kiiret polnud ju enam kuhugi. Laadisin vaikselt erinevates naljakates kohtades oma treilerit tühjaks, samal ajal hullunult erinevatele inimestele järgi vaadates ning nende edusammude üle plaksutades, kui saabus sõnum sellelt eestlaste vihkajalt logistikult. Andsin siis loiult trükitud sõnumiga teada, millal täpsemalt auto tühjaks saan. Sellele tuli vastus, et tühja autoga tema juurde saabuksin ning posti laeksin.

Post ja reede päeval? Üllatavalt head enesetunnet tekitav uudis, mis isegi kiilakale juuksed tagasi kasvataks. Post nimelt tähendab otsepiletit Helsingisse. Seega... HURRAA ja HIP, HIP! Taas oli minu savist küünal süttimas (loe: lootus), et laupäeva hommikuks Helsingisse jõuan.

Tegin siis kiirelt ning kihutasin laadimisele. Seal andsin tõstukijuhile jalaga takka, et mis ta niisama ootab ja vahib, mil lapsed ülikooli lähevad, vaid tehku tööd. Imekiirelt ja osavalt oli auto täis laetud, uksed tagant suletud, käik sees ja olin valmis startima. Sellel hetkel oli veel võimalus Kappelskärist väljuvale viimasele laevale jõuda, millega oleksin hommikuks Soomes ning seega lõunaks juba Tallinnas.

Ootasin mina aga logistikult vastust küsimusele, millisele laevale mind pannakse. Vastuseks saabus aga ekstra teravaks teritatud nuga (loe: sms), mille juba ise endale selga surasin: "Laupäeva hommikune Rootsi-Soome laev ning mahalaadimine pühapäeva õhtul kell 22."

AIDAA tõesti! No comments!

Laupäeva õhtul jõudsin Helsingisse ning väga kena pühapäeva veetsin kohalikus rannas mõnusid nautimas.

PS: protesti märgiks põletasin ennast rannas korralikult ära. Ning habetki pole nii kaua aega ajanud, et pilt tahab vägisi taskusse lusika järgi joosta, et viimane siis nurka visata.

Jaan!

Häid pühi kõigile! Jõudsin just Göteborgi, kus päike paistab energiliselt läbi pilvetutsakate. Muidugi on tal silmnähtavalt soovi ja tahtmist meie Jaanist paremad pühad teha rohkem, kui võimalust antakse.

Auto kõrval kisklevad harakad, kuid isegi suure soovi juures jätan nad täna heaga oma postituses rahule. Nimelt eelmisel nädalal pärast 'Tiivuliste' postitust, kus olin liigagi julgelt kommenteerinud hilpharakate ning -kajakate tegemisi, viidi Eestis läbi nende suguvendade poolt kättemaksuoperatsioon minu auto pihta.

Tegelikult pikalt rääkida ei tahtnud, kui vaid edasi anda mõtte Vikerraadio hommikupalvusest: kui näete, et teie ümber on läinud lausjoomiseks, leidke jõudu sealt lahkuda. Jaanipäevaga see küll väga hästi kokku ei lähe, kuid ehk saabub kunagi ka võimalus selle järgi talitada :)

Ise olen juba teist aastat järjest noil pühadel väljamaal - Eelmisel aastal süütasin tule koos norrakatega ning sellel aastal tantsin nii taanlaste kui rootslastega. Mulle sobib suurepäraselt - üheski praamijärjekorras seisma ei pea ning kui oleks raha, siis see jääks kah taskusse alles.

Rahulikke pühi minu ja selle paksu palja ülakehaga mehe poolt vist ka, kes naljakalt vunts ripakil mu auto poole vaatab.

Up!

Jõuan kohe Rootsi. Kell on 00:00 öösel.

Telekast tuli film "Up in the Air" ning pani mind mõtlema, et millest mu elu küll tehtud on? Kes seda filmi ei tea, siis enamus ajast (umbes 320 päeva aastas) sõidab Georg Clooney lennukiga mööda USA-d ning vallandab inimesi. Ülejäänud päevade kohta ütles ta "40 õnnetut päeva, mis ta peab kodus veetma".

Minu puhul on neid päevi natukene rohkem, u 80-100, aga mitte õnnetut, vaid õnnelikku ja rahulikku, mil ma tunnen, et kõik on kontrolli all.

Jutu mõte on selles, et vast oleks aeg koju tagasi pöörduda ning uuesti oma elu üle ohjad haarata, kui ma vaid leiaksin idee, millega ennast rakendada. Äärmiselt lihtne on iga nädal tagasi oma rutiini pöörata ning teha seda, mida eelmiselgi nädalal.

Seniks aga palun mõistvat suhtumist minu lennukatele ideedele  ning katsetele - võidab neist vaid parim :) Ei saa minust pika rasuse lokiga mandund mõistuse ning naljadega rekkamiest.

Ülar

Pulmade rillu-rallu!

Tervist,

saimegi tehtud. Meite pere pulmatrall sai suure hoo sisse laupäeval ning usun, et enne kahte aastat see ei vaibu. Andsin ka enese poolt vähe üle vindi keeratud panuse, kuid usun siiralt, et tõin pigem kasu kui kahju.

Jaaninädala algus oli vaikne ning kõik märgid näitasid, et on lootust see 7 päeva kodumaal patseerida. Aga võta näpust - tuli sõnum Taanist, et norrakatel WC-potid otsas. Arvatavasti suurte pühade söömaajade järelkajana on oht, et mõnigi pott oma maise teekonna peab lõpetama.

Seega... olen laeval ning kohe stardin Soome. Helsingis asuvast parklast ei oota midagi vähemat kui trahvikviitungit väsinud klaasipuhastaja vahel. Aga ei lase ennast morjendada - mõtlen pigem oma kodule, kodustele, laulu- ja tantsupeole ning hirmsat moodi suure nokaga kajakale, kelle hullud silmad ning vaikselt kõrva hingamine mul magada ei lasknud.

Selle nädala toidupooliseks haarasin kaasa purgi hernesuppi, kilo porgandeid ning 3in1 kohvi. Siit ka päevaküsimus: kuidas on võimalik, et pea alati on igas poes neid pisikesi kohvisid odavam eraldi osta kui nt kümnestes või kahekümnestes pakkides? Kus seisneb poodnike loogika? Help me please...

Kriitikanoole otsad olen ilusasti teravaks ihunud ning oma kuldse vibu taaskord ühe naljaka rahvuse poole suunanud.

Poolakas

Paar nädalat tagasi olin laadimas Taanis Kopenhaageni eeslinnas, Kastrupis, kui saabus üks Poola eraldusmärkidega veok. Autol polnud viga ja üle pika aja olin valmis oma vägagi väljakujunenud eelarvamuse alla suruma ning seda natuke kesisest Euroopa rahvusest pärit autojuhti avasüli tervitama. Ning siis... oh üllatust. Võtsin oma 'nalja ja naeru' soolika jälle välja ning asetasin oma kohale tagasi.

Nimelt oli seekord poolakas reisile kaasa võtnud oma naise, kes saaks kogu musta töö ära teha. Jõudsid nad laohoone parklasse ning kohe oli neiu dokumentidega autost väljas, et otsida õiget kohta, kuhu saaks kauba maha laadida. Samal ajal vahtis mees suits hambus lahtise akna peal. Naine jooksis üsna pikka aega ühelt ukselt teisele.

Tagasi jõudes ei saanud ta mitte veel oma puhkust välja võtta, kuna ta armas abikaasa istus endiselt autos, oodates suurimat imet maailmas - et keegi ta treileri uksed lahti teeks. Nähes, et mees on pidanud taaskord jumalas pettuma, otsustas naine ise need uksed lahti teha, et sellega perekonda meelerahu tuua.

Pärast töö tegemist on vaja aga ka midagi süüa. Isane poolakas võttis siis küljekastist lahtikäiva tooli ning tagumendistus sellele, samal ajal uhas ta proua aga pottide ja pannidega ümber auto, et oma mehale raske töö tegija väärilist õhtusööki valmistada.

Vaene naine :) poolakas pole kerge olla.

Kokkuvõttes loodan, et selliste kriitiliste nootide tulistamine võõraste rahvaste aadressil paneb kõiki mõtlema, et eestlased on kõige normaalsem rahvas ning et eestlane olla on ikka uhke ja hää :) RESPECT

PS: varajasematest postitustes räägitud ning kirjeldatud Silja Serena läks eelmisel nädalal põlema.

Tiivulised!

Kohe sõidan laevale ning panen täie tinnaga Kappelskärist Naantalisse.

Olen vahepeal mõned videod teinud, et saaksite visuaalselt ka selgeks, et minu töö on kordades parem, kui teie oma.

Eelmise nädala kirjutise jätkuks räägin teile natuke lindudest - nokaga inglid, sulgedega draakonid, üliarenenud lendoravad...kuidas keegi neid just kutsub.

Oli mul siis lähim kokkupuude nende tuvi sugulastega päris mitmel korral. Mitte et nad mind häiriksid... otse vastupidi, üks räpane varesenärakas annab alati päevale rõõmsama värvuse :)  Ja minu autole annab ka teise värvuse. Õnneks auto värv on valge, seega nende ponnistused ei kanna pea kunagi vilja.

Norras sattusin kokku ühe purjus tuviga, kes sõna otseses mõttes mulle tuterdades otsa põrutas. Millest tema kolba sees asetsev pähklike hajevil oli, pole aimugi. Arvatavasti hakkab see sama tõbi neid endid, saatana raadakaid, maha murdma, otsetkui tuliuus harvester salaja puid riigimetsast, mida nad hoolega inimestele jagada püüavad.

Katki ma teda ei teinud, vähemalt mitte rohkem kui ta juba oli. Tagasivaate peeglist oli näha, kuidas ta ennast oma laperdavate tiibadega juba uue ohvri poole lennutas.

Teisel ja kolmandal kokkupuutel  ma neid tiibadega rotte ennast ausalt öeldes ei näinudki. Jõudis minu auto esiklaasile vaid teade neilt, et seedimisega olevat kõik korras. Kogu see avaliku wc mängimine pani mind aga hoopis mõtlema gümnaasiumi aegadele ning oma matemaatika õpetajale. Mõelge ise...umbes 20-30 meetri kõrguselt 85 km/h liikuvale asjale pihta saada? Ja sa isegi ei sihi ju oma noka ega silmadega. Kogu see tegevus on ikkagi täis üle mõistuse käivaid arvutusi ning kõveraid diagramme. Pidid arvatavasti targad linnud olema. Ma ise kahtlustan, et papagoid.

Viimane ning kõikse traagilisem teineteise (linnu ja minu) leidmine toimus juba napilt enne reisi lõppu. Nimelt oli üks linnupojukene otsustanud kodust jalga lasta, kuna ema ja isa ei olnud nõus enam toetama õpinguid muusikakoolis. Olevat päris suur tüli olnud ning linnupoju väga haiget saanud. Põgeneda otsustas ta aga hoopis oma tiibu kasutades ning lennates.

Kuna tal oli vaja nüüd ise raha teenima hakata, pidi ta enda rajoonist väljapoole minema õnne otsima, sest tööpuudus kodus oli suur. Ning siis sõitsin talle otsa. Kui tal mõnd teist elu varuks polnud, pidi ta selle maise teekonna läbimise oma tegemata asjade nimekirjast küll maha tõmbama.

Tegelikult on ju linnud toredad. Kanad näiteks... väga mõnusa pehme lihaga.

NB! Kes ei näinud, siis kuuvarjutus oli täielik - pilved varjasid kuu ning mitte mõmmigi polnud näha. Ning hommikul jätkus asi päikesevarjutusega, kuna jällegi varjasid pilved päikese täielikult.

Superstaar!

6:55 esmaspäeval.

Tere hommikust. Jõudsin laevale ning viisin esimese asjana läbi lindilõikamise tseremoonia Ülari sellenädalasele seiklusrajale ja imedemaailma.

Ilm on pilves, mis annab meile selgelt märku, et Eestile on endiselt kombeks üks superstaar korraga. Just nimelt, eile lõppes siis pikk ja piinlikult alanud võistlus selle nimel, kes pääseks kolme kuu pärast Kroonika esikaanele loosungiga "Superstaar kukkus purjus peaga Savisaare auto akna katki" või "Superstaar murdis sokki kududes sõrmed". Tegelikult olen tulemusega rahul - valiti kahest parim. Minu sapisus ja kadedus tuleb pigem sellest, et staarihakatis saab täna vähemalt lõunani magada, kuid mina pean juba varakult tööle minema, et oma albumi väljaandmiseks vaja minevat raha ise koguda.

Eelmisel nädalal oli mitmete huvitavate isiksuste ja sündmuste poolt soositud ning nalja tuli majja neljast ilmakaarest korraga. Ise põhiliselt peaosi mängides aitasid näitemängu edenemisele kaasa ka mitmed vahvad külalised ja muud tegelased, sääsed ning venelased. Kõigest tuleb pikemalt juttu allpool. Head lugemist!

Norrakad

Eelmisel nädalal õnnestus mul vähe pikemalt Norrat väisata ning selle maa võlude, valude, torude ning liiklusmärkide ja teekatte märgistusega tutvust teha. Üldpilt, mille äärtele olid trollide õrnad käed tikkinud kohaliku kalastajarahva mõistatuslikku vaimuvaesust ning pilvemügarate järjekindlast soovist, kuidagigi silma paista, tingitud veepiisku, sai siiski õnneks hea.

Kogu see teema on tegelikult tingitud norrakate liikuskultuurist või õigemini selle puudumisest, mis mulle suurt mõju avaldas ning austust ja aupaklikkust tekitas.

Kui teisipäeva hommikul Oslosse jõudsin, tervitas mind vahvalt pikk, kuid igav ummik. Oli seal Volvosid, Saabe, Mersusid, kuid ka Opeleid ning Forde.

Minu jaoks kõige häirivamaks.... teate, ma ei taha sellest isegi rääkida.


Vahi, kui vahvalt gps mind juhendab. Tõeline abimees :)

Taanlane

Taani jõudsin neljapäeva hommikul.  Seekord jälle praamiga, mis Rootsi sadamast kõiki loodusseadusi eirates Taani sadamasse kihutab ei rohkem ega vähem kui 20 minutiga. Teie jaoks võib huvitavana tunduda asjaolu (minu jaoks mitte, kuna olen palju reisinud ja näinud), et Rootsis asuva sadama nimi on Helsingborg ning Taanis Helsingor. On ju huvitav? Mõlemad nimed algavad H-tähega.

Taanis sadas vihma ning sooja oli 14 kraadi. Keha ja mõistus tahtsid vaid tagasi kodumaale - päikesest  ja kuumusest räsitud, paplite õitsema hakkamise hirmus, madalate palkade ning maamaksust vabastamise vaidlustes isamaale. Pärast märgade silmade taasavamist pidin tagasihoidlikult tõdema, et minu soov, mida ma tegelikult ju väga olin palunud ('palun' pidi võlusõna olema?), ei olnud täitunud.

Minu Taanis sõidetavad vahemaad on üldiselt suhteliselt väikesed, kuna väga suurt pindala maakera valitseja neile eraldanud pole (nagu päkapikumaa - nii väike on see). Teiseks asub minu põhiline sihtmärk, Kopenhaagen, täpselt sellises ilmakaares, kuhu mul mööda silda või siis ka praamiga väina ületades alati väga mõnus otse maabuda on (sild on kallim kui praam, saarlased).

Helsingorist lahkudes panin tähele, et tee äärde oli vahepeal tekkinud uus värviline välismaakeelne plakat. Erinevatest keeltest endale sobivaimat otsides jõudsin sellest muidugi juba mööduda, kuid alateadvus oli unenägude meisterdamisest kogutud teadmiste ning oskustega sealt kusagilt siiski välja noppinud, nagu oleks olnud tegemist kohustuslikust teemaksust teatava bülletääniga (millegipärast on mul tunne, et see keeruline emakeelne tähekobarakene ei sobi sellesse konteksti kohe üldse mitte).

Küsides siis logistikaalaselt eksperdilt, logistikult, kas midagi on Taanis seoses uute maksuseadustega muutunud, ei osanud ta mulle midagi vastata. Seega pean taaskord lootma lahke politsei abile, kes mulle meeletu õppemaksu eest igaveseks selgeks teeks, kas Taanis peab teemaksu tasuma või mitte.

See tegelikult ei ole veel nali ja eesmärk, millest teile selle minu arust Põhjamaade hulka mitte kuuluva ning Eestist suhteliselt hädise lipu saanud riigi puhul rääkida tahtsin.

Olin teel Kopenhaagenisse ning kõik läks hästi. Läbi vihma ja külma kulgevas sujuvas liikluses otsustas aga üks enam mitte kõige uuem poiss pidurdama hakata kohas, kus seda kindlasti teha ei tohiks. Nimelt oli tulemas kiirteelt mahasõit, kus oli aeglustamiseks lausa eraldi rada projekteeritud. Eelpool mainitud, väheke halvast Saksa romaanist pärit negatiivset kangelast meenutav tegelasekuju oli otsustanud aga aeglustusrada põhimõtteliselt eirata ning keset suuremat liiklust lihtsalt seisma jääda. Mina, kes ma olen tuntud oma leebe loomu ja hea väljanägemise poolest, otsustasin seekord oma orelivilede vahelt need kõikse jämedamad torud välja otsida ning selle vanahärra lõbusa, kuid veidi veidi etteheitva viisijupi saatel oma teed saata.

Teadmiseks teile, armsad fiktsiooni huvilised, alles hiljuti avastasin, et mu autol on olemas kaks eraldiseisvat signaliseerimise seadet (pasunat). Esimene neist on õrnuke kui haava leheke, mis arvatavasti mulle salongi valjemini kostab kui neile, liikluses ennastsalgavalt surma saada soovivatele pätipoistele. Sellest signaalist olen jutustanud ka oma varajasemates postitustes.

Teine teeb aga võimast häält, niigut paarilist otsiv isa-elevant, silmis säde ja soov siia inimeste kesksesse maailma veel üks londiline luua. Seda teist pasunat ma eelpool mainitud kriitiliselt ohtlikul ajahetkel mõnuga ka kasutasin.

Mahalaadimine toimus kesklinnas, AGA ohtlike ainete tehases. Olin ju ma Rootsis Halmstadi linnas oma  kolmerattalise treileri ohtlike gaasidega (hüdrogeen) laadinud.

Jõudsin siis kohale, võtsin treileri külje juba lahti ning rihmad maha, kui järsku tuli üks Norra väljasurnud viikingit meenutav habemik ning kukkus minuga jutustama. Teinud oma madala isaliku häälega selgeks, et ma olen pärit Ida-Euroopast, läks jutt juba väga kurjaks. Küll talle ei meeldinud, et mul ohtliku veose märgised lahti polnud, siis vireles rihmade pärast. Ausalt öeldes täitsa uskumatu lugu.

Mina muidugi puberteedieas möllava Eesti noorukina talle vastu: "I HATE YOU!"

Tema jälle vastuseks: "Don't you talk to me like that, young man!"

Eee...nüüd läks vist veidi käest ära see postitus. Päris valetamiseks, kui mitte liialdada.

Tegelikult päris nii ei olnud. Riidles küll, kuid tegelikult ma ainult noogutasin talle targa näoga vastu, nagu kõik oleks OK.

Eks tema jutus olid ka mõned tõeterad. Näiteks ohtlikeveoste märgid olid tõesti kinni, kuna olin just praami pealt tulnud. Kui ma oleks üritanud ametlikult selle veosega üle sõita, oleks mind pandud järjekorda ootama kuni jälle maailma lõpp saabub (umbes kell kolm öösel).

Eelmisel nädalal oli tegelikult neid imetabaseid loomi veel, kuid kuna on tähtis ja sündmusterohke nädal HETKEL, siis mul väga raske oma mõttekesi koondada ning teie jaoks seda väikse rosinaga huumorikokteili valmistada. Rääkimata ei jää mul aga otse loomulikult midagi :)

PS. Kas keegi on hakanud minu soovitatud plaate kuulama või sarju vaatama?

Suvehooaeg!

- Örje, Rootsi-Norra piir, 5.40 AM-

Tere hommikust, kallid ja armsad lugejad! Olen taaskord jõudnud pärast öist sõitu Norra piirile. Ilm on ilus, emotsioonid head, kuid kere on sama väsinud kui pesumasinas kaduma läinud paarilist otsiv sokk.


- Kell 4 varahommikul, +18oC, Karlstadi (SWE) lähistel vägijooki keetmas -

Pean aga kurbusega teatama, et eelmise nädala lõpus leidis mind lõpuks loominguline kriis ja tähemärkide puudus. Sellest on ka tingitud uue postituse hilinemine. Kuid olles nüüd lasknud tal terve nädalavahetuse süüa ja möllata mõtete viljapõllul ning kõrvale juua värsketest ideedest pressitud mahla, usun, et suudan ta tordivormi suruda ning ahjus midagi head ja loetavat tast valmis küpsetada.

Algas siis kogu lugu eelmise nädala esmaspäeval, kui pidin taas leivaraha teenimise eesmärgil Soome poole rändama. Et uut koormat saada, oli enne vaja Taanist imporditud ventilaatorid erinevatesse Bauhofi kauplustesse laiali vedada. Võiksin neid vist isegi lühidalt ja hellitavalt ventilaator-suvekuulutajateks nimetada, kuna annavad märku soojade ilmade saabumisest. Teised kaubaartiklid, kellele väga meeldib hetkel tootjariigist mööda Euroopat laiali rännata, on erinevad konditsioneerid. Aga sellest ei taha ma teile rääkida.

Uue koorma sain Helsingist umbes 40-kilomeetri kaugusel asuvast Rajamäki asulast. Seal asub nimelt kasumi teenimise eesmärgil loodud ettevõte, kes tegeleb aktiivselt erinevate alkohoolsete jookide pakendamisega ning töötajate ninade järgi otsustades ka suuremat sorti degusteerimisega.

Õnnelikeks väljavalituteks, kel õnnestus minu ülevaatusest esimese korraga läbi läinud treileris, mis on külgedelt hall ja otstest punane, Rootsi põrutada osutusid viinapudelid. Just nimelt - klaasist anumad, mis peidavad endas kurjakuulutavat läbipaistvat, väga vastikut ja kibedat mõruvett, mida teinekord samas väga mõnus januga kummutada (Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist, aga ei pruugi).

NALI! Mitte, et tegemist alkoholiga poleks, vaid et seda mõnus kummutada on.

Laadungi lõppsihtmärgiks sai Stockholmi linn, Rootsis. Miks ja kuidas rootslased viina joovad, räägin hiljem.

Minu Soomest Rootsi sõidutamiseks otsustas logistikuproua valida taas Siljaline'i ühe kahest valgest meeletust jurakast, millel seekord oli nimeks Serena - Symphony identne kaksikõde, kellega tal oleks suur soov keset Väinamerd kaerajaani keerutada.

Ühes varasemas postituses jõudsin laialt kuulutada, kui vägevalt pikalt see laev ikkagi Soomest Rootsi sõidab (18 h) ning et kui hästi ma ennast välja puhata seal saan. Eelmisel nädalal pidin paraku tõdema, et kõik on siiski suhteline ning kui telekat ikka kajutis pole, on sõidupikkus mõttetult pikk. Miks on ühel laeval nii kaua vaja merel loksuda? Ja öösel kell neli Ahvenamaal peatus? Tõesti?

Igatahes jõudsin teisipäeva hommikul Svenssonite kodumaale ja kohe seadsin rattad ka mahalaadimiskoha poole. Kaugele sõita polnud vaja - aadress asus sealsamas lähedal, tiheda liikluse ja mitmete tupiktänavatega kesklinnas. Selliste reisidega olen saanud linnaga päris hästi sina peale ning enam väga ei kardagi erinevatele rahva- ja liiklusrohketele, madalate tunnelite ja sildadega tänavatele keerata. Kinni jään sinna kusagile nagunii.

Viina laadisin ilma suuremate viperusteta maha ning suundusin uue laadimisaadressi poole, Örebrosse. Siit alates oli nädal juba üsna sarnane eelmisega - öine sõit Örebrost Kopenhaagenisse, sealt Soome koorem jälle peale ning tagasisõit koju võis alata.

Kopenhaagenist tahaksin veidi pikemalt pajatada, kuna üks mahalaadimine toimub üsna tihti päris kesklinnas. Nimelt asub Taani peapostkontor Kopenhaageni südalinnas (loe: peaaegu et vanalinnas), kuhu jõudmiseks pean iga kord üsna pikalt toredate, liikluseeskirjadest absoluutselt mitte kinni pidavate taanlastega ummikus istuma. Ja kuna keegi kunagi arvas, et tulevikus muutuvad autod üha väiksemaks ja väiksemaks, ehitati ka tänavad väga kitsad.

Esimest korda, kui selle aadressi sain, võtsin algatuseks suvalises äärelinnas, keset heaoluühiskonda, treileri (külgedelt hall ja otstest punane) tagant ja hiilisin ninaga (kõrvad ka) keskusesse olukorda uurima. Küll ma tiirutasin, mõtlesin, sõitsin, keerasin, pöörasin, lendasin, kaevusin, vandusin, aga mida ma ei leidnud, oli koht, kuhu ma võiksin oma suuremat sorti autokärakaga tasakesi ja mõnusalt teisi liikejaid arvestades ligineda. Pärast tuli välja, et suurim maja keset keskust, just nagu martsipanist pruutpaar keset torti, oligi õige koht. Kui mul oleks vaja kunagi postkontor ehitada, siis selge on ju see, et sellise koha peale seda küll ei teeks.

Kolmapäeva õhtul siis laadisin jälle kodus igavlevatele ja kroonilises tarbimisnäljas olevatele soomlastele postipakid ja startisin Vantaa poole. Öö oli tore ja läks ilma suuremate roolitaguste uinakuteta. Kaheteist ajal öösel oli vahelaadimine Jönköpingus, kust siis juba startisin kohvitass ühes ja telefon teises käes, tuterdades Kappelskäri poole.

Hommik tuli kiirelt ja uljalt üllatades ning tee ääres liikus loomi rohkem kui ülerahvastatud Moskva kesklinnas. Küll ma nägin hobuseid ja lambaid, liikus seal rebaseid ja tee ääres vedeles naerusuiseid mäkrasid. Kitsi oli nagu alati väga palju, kuid kõigele lisaks olid oma parimatest isenditest väljanäituse korraldanud ka metssead ning igavesti vahvad hirvemölakad. Looduse rotirahvast, jäneseid, ei hakka mitte mainimagi.

Seekord läks aga hommikul sadamas vähe teisiti kui tavaliselt. Nimelt olin seekord päris esimene, kes sai oma autoga laevale sõita. Uhke tunne oli kajutite poole marssida - värskelt pestud ülilibedad trepid läikimas kui küpsed mangod Jüri Konsumis, laevapere enne ülejäänud loomariigi kirevaimate esindajate saabumist veel õnnelik ja rahul ning minu voodikeses polnud ka veel keegi maganud. SUPER MÕNNA!

Soomes olin seekord ajaliselt igati graafikus, seega sain rahulikult muusikat kuulates ja võimsalt hantlit viibutades, samas üks silm peas rohkem kröllis kui teine, Vantaa poole liikuda.

GRANDE FINALE!

Eelmine nädal soosis mind ja tänu vähestele, kõiki seadusi eirates läbitud kilomeetritele, olin valmis koju sõitma juba reede õhtul. Ees ootas natuke pikem nädalavahetus kui tavaliselt. HURRAA!

Kuna oli reede õhtu, sattusin ühele laevale nende kõige vintskemate ja vägevamate isamaa poegadega, kes uljalt - käed läikimas kui kõige puhtam kuld, rasvane juus peas tuulega võideldes lehvimas, purjus peaga katki kukutud nina verest leemendamas, ühes käes pooleldi tühjendatud õllekohver ja teises kellu - kodu poole oma perede juurde marssisid. Võimas vaatepilt!

Tore oli jälle koju jõuda:)

PS: eelmise nädala kitsaskohaks pean ühte hästi kitsast tänavat Kopenhaageni postkontori taga, kus ehitustööde pärast oli üks rida kinni pandud ja sellepärast ka arvatavasti ühe auto ära rihtisin ja sealt kiiremas korras jalga lasin.

PPS: nädala muusika soovitusena Laura Junson "Kodu", Terminaator "Rakett" ning Ines "Kiusatus".

PPPS: mul pole õrna aimu, kuidas ja miks rootslased viina joovad.

G.L&H.F

Siit minu teine välkpostitus, mille saan teha vähe lühema ja kokkuvõtlikuma. Nimelt põhipostituse valmimine võtab aega.
Olen taaskord laeval ja teel Soome, ümbritsetud kullast kätega meestest - professionaalsetest ehitajatest.
Nädalavahetus oli suurepärane, saime väga palju tehtud: panin lambi lakke ja tõime poest söögilaua ära. Samuti sai grill-tšillitud Arukülas ja kaasa elatud superstaaride meeletule gladiaatorlikule võistlusele, mis tegi muidugi lõpus kurva ja väga vale pöörde. Aga tulemust vist kõik teavad. Long live Rosanna!
Suvi on lõpuks käes ja villastest sokkidest võib jälle koiperele pesa ehitada.
Pulmatrallini 2 nädalat. SUPEREXCITED! LOL!
Ootan juba väga uut nädalat. Saan jälle kodust eemale minna tööd rabama. Loodan, et selga ära ei nikasta ja et porgandid maitsevad sama head kui eelmisel nädalal. Muidugi kilo rediseid möödunul nädalal kaasa võtta oli ilmselge viga.
Head nädalat teile siiralt, kallid kuulajad. Parema Eesti nimel!
Y.

Pime kui öö!

Siit minu esimene välkpostitus.

Kell on üks öösel, keedan kohvi ning kohe jätkan oma teekonda Jönköping -> Kappelskär, kokku 5 h.

Ennist nägin just, kuidas üks napakas oli ennast autoga ümber posti keeranud nii nagu mõni B-kategooria Tsehhi striptiisitar. Miks nad nii teevad, ei tea. Kindlustuspettus? Arvatavasti.

Samuti nägin ühte kitsepoissi, kes oli teeäärt piiravast aiast kuidagi läbi pugenud. Ainult aja küsimus, millal ta otsustab teispool teed elavale Peetrile külla minna. Teised kaks olid õnneks veel aias sees.

Tegelikult mulle meeldib uhkes üksinduses läbi une ja öise Rootsi rännata. Joon kohvi kuulan head Eesti muusikat. Palju häid mõtteid :)

Treiler on täis erinevaid postipakke, mis kõik on kellegi poolt Häkkineni kodumaal läbi kataloogide tellitud. Elagu tarbijad!

Nüüd aga head teed mul minna. Teile head ööd :)