Mis valesti läks? THE HÄPPENING!

Kallid kirjandushuvilised,
käesoleva peatüki oma elust pühendan kõikidele emadele, isadele, tütardele ning sõpradele, nõrganärvilistele, meremeestele, autojuhtidele, õpetajatele, Päikesele ning Kuule.

Eelmise nädalaga jõudsid pärale minu 1,5 aastase autojuhi karjääri tumedaimad tunnid, pikimad päevad, erakordselt emotsionaalsed minutid ning kõige närvesöövamad sekundid. Minu sisemine enesevalitsus just kui kaks aastat ühiskonna poolt nuumatud inimese kapis kopitanud ning taaskord jalga tõmmatud dressipüksid, venitati viimsete piirideni. Tänu mõistuse tugevusele, mitte nagu ülal mainitud spordipükste ülemises soonikus paiknev kumm, mis läbi õhu lõikavate rasvavoltide poolt miljoniks tükiks rebestatakse, suutsin ennast taltsutada ning kellelegi halvasti ei öelnud. Sõber olen endiselt kõigiga.

Otsustasin selle nädala oma elust päev päeva haaval kirja panna, kuna toimus palju tagantjärgi mõeldes komöödia laadset, ilmastiku poolt soositud ning jaanidega seotud sündmusi. Mainin veel, et varajasemas postituses väljakuulutatud tantsutrall taanlaste ning rootslastega jäi ära. Taani kolle ma lihtsalt ei kutsunud.

Aga alustan algusest.

Eelmisel nädalavahetusel oli siis suur pummelung, kus tähistati minu kahe tuttava inimese naitumist - olid sõrmused ja puha. Seal juhtus aga üks äpardus (ei tea, mis see oli), mis mind piinarikkalt läbi nädala saatis. Nimelt minu parema õlanuki peal asetsev väikene lihasekene, mille olemasolust mul varem aimugi polnud, andis mingil põhjusel otsad ning tegi restardi. Nimetasin ta hellitavalt "pitsi-lihaseks", kuna arvatavasti  tuleneb vigastus ühe väiksemat sorti anuma liigenergilisest kergitamisest minu pigem kauni näopiirkonna lähedale, et seal siis üks protseduur läbi viia. Seda selgitust toetab ka fakt, et kohvitassi tõstmisega ma ise enam hakkama pole saanud.

Pulmast tagasi pealinna jõudes võtsin järgmise päeva väga rahulikult - tõusin hilja ning jõin kõrrega kohvi. Jaaninädalast tingituna oli minu heasoovlikus südames väike, kuid edasiviiv lootus, et seekord tööle ei kutsuta ning saan pikad pühad oma katkise jäsemega kodus veeta. Aga võta näpust, mis tegi suurt valu.

Teisipäevaks tuli käsk ilmuda Helsingisse, et sealt Tammisaari poole startida, kus omakorda ootasid juba laadimist värsked WC-potid. Tolleks hetkeks olin veel ilusasti graafikus ning kõikide taevakehade poolt valmis nikerdatud ennustuste kohaselt pidin oma maise reisi lõpetama laupäeva hommikul, taaskord Helsingis.

Teisipäeva õhtul istusin Soome tuntumate õudusfilmide tegelaste Muumide kodukoha lähistel, Naantali sadamas laevale ning sõitsin koos kapteniga Saabide ja Volvode sünnikoju, Rootsi Kuningriiki. Kappelskärist sain sõitu alustada varajastel ning Norrasse jõudsin juba hilisetel hommikutundidel. Selle ajani olin suutnud ennast suurematest äpardustest eemal hoida ning ükski kits polnud kah oma kaikaid mulle kodaratesse loopinud.

7-tunnise öise sõidu vältel kuulasin oma lemmiksaadet "Müstiline venemaa", mida ka kõigile ajaloohuvilistele soojalt soovitan. Mind ennast jätab see värk küll suhteliselt külmaks, kuid Lenin on lihtsalt nii naljakas - üks paras stand-up komedjanovich.

Vaatamata suurele väsimusele ning vasaku silma korduvatele katsetele koikus asetseva padja poole kiigata, suutsin hommikuses Norras veel palju korda saata, kaasa arvatud ühel laadimisel osaleda. Pärastlõunal olin aga jälle Norra-Rootsi piiril, kus toimus südamlik hüvastijätt trollidega. Seal andsin üle ka kodust kaasapakitud kingitused - 50-grammise kamatahvli ja Vana-Tallinna suveniirpudeli. See viimane meeldib neile üle kõige.

Seal samas lähedal sain ka oma teise tööpäeva, pead padjaga toestades, pealt tekiga kokku tõmmata, et siis omad järeldused ning kokkuvõtted unenägude abil teha.

Kuna järgmine päikesetõus tähistas juba neljapäeva saabumist, oli väga oluline vara alustada ning Rootsi laadimistega ühele poole saada. Oma eesmärgi täitmisega, lõuna ajal Kopenhaagenisse jõuda ning õhtul postiringiga tagasi startida, olin veel graafikus. Hiljem aga selgus, et minu eesmärgipõhist viisaastakuplaani polnudki vaja ning logistik suutis oma väikese ja armsa mõistusega ise kõik nahka keerata.

Mis siis juhtus?

Lisaks ühele laadimisele Göteborgi lähistel suutis ta ka veel teise organiseerida. Ning vähe sellest, et teisest kohast mulle midagi ei antud ning minu ajagraafik oli justkui nürida kirvega pilbasteks raiutud, üllatas minu arust kaheldava logistikuharidusega neiu veel kolmandagi laadimisega. Ta oleks nagu meelega soovinud mulle haiget teha. APUA!!

Kodusõiduplaan, just nagu jääpanga poolt räsitud Titanic, vajus aina sügavamale ning sügavamale lootuste helesinisesse rägastikku. Ise lasin sel ajal juba autoroolis lahinaga nutta.

Olles Göteborgis oma asjadega ühele poole saanud (loe: logistiku poolt selga löödud noa sealt jälle välja kiskunud), startisin Taani poole, mitte küll enam väga lootusrikkalt. 

Ja siis...

HOPSTIK!I!!

Ah kurja... vaatasin taha ja see oli seljas tagasi - ta oli jälle kusagilt noa leidnud ning selle mulle selga virutanud (loe: veel üks laadimine enne Taani minekut). Kust ta selle noa sai?

Kokkuvõttes jõudsin selle multirahvusliku riigi pealinna piisavalt hilja õhtul, mil kojusõitmise unistus kui kunstiõpetuse tunnis meisterdatud savist küünal kiirelt kustus. Jäi üle vaid nutust olukorda tõdeda ning leppida faktiga, et nädalavahetuse veedan Kopenhaagenis.

Järgmisel hommikul alustasin suhteliselt hilja - kiiret polnud ju enam kuhugi. Laadisin vaikselt erinevates naljakates kohtades oma treilerit tühjaks, samal ajal hullunult erinevatele inimestele järgi vaadates ning nende edusammude üle plaksutades, kui saabus sõnum sellelt eestlaste vihkajalt logistikult. Andsin siis loiult trükitud sõnumiga teada, millal täpsemalt auto tühjaks saan. Sellele tuli vastus, et tühja autoga tema juurde saabuksin ning posti laeksin.

Post ja reede päeval? Üllatavalt head enesetunnet tekitav uudis, mis isegi kiilakale juuksed tagasi kasvataks. Post nimelt tähendab otsepiletit Helsingisse. Seega... HURRAA ja HIP, HIP! Taas oli minu savist küünal süttimas (loe: lootus), et laupäeva hommikuks Helsingisse jõuan.

Tegin siis kiirelt ning kihutasin laadimisele. Seal andsin tõstukijuhile jalaga takka, et mis ta niisama ootab ja vahib, mil lapsed ülikooli lähevad, vaid tehku tööd. Imekiirelt ja osavalt oli auto täis laetud, uksed tagant suletud, käik sees ja olin valmis startima. Sellel hetkel oli veel võimalus Kappelskärist väljuvale viimasele laevale jõuda, millega oleksin hommikuks Soomes ning seega lõunaks juba Tallinnas.

Ootasin mina aga logistikult vastust küsimusele, millisele laevale mind pannakse. Vastuseks saabus aga ekstra teravaks teritatud nuga (loe: sms), mille juba ise endale selga surasin: "Laupäeva hommikune Rootsi-Soome laev ning mahalaadimine pühapäeva õhtul kell 22."

AIDAA tõesti! No comments!

Laupäeva õhtul jõudsin Helsingisse ning väga kena pühapäeva veetsin kohalikus rannas mõnusid nautimas.

PS: protesti märgiks põletasin ennast rannas korralikult ära. Ning habetki pole nii kaua aega ajanud, et pilt tahab vägisi taskusse lusika järgi joosta, et viimane siis nurka visata.