Superstaar!

6:55 esmaspäeval.

Tere hommikust. Jõudsin laevale ning viisin esimese asjana läbi lindilõikamise tseremoonia Ülari sellenädalasele seiklusrajale ja imedemaailma.

Ilm on pilves, mis annab meile selgelt märku, et Eestile on endiselt kombeks üks superstaar korraga. Just nimelt, eile lõppes siis pikk ja piinlikult alanud võistlus selle nimel, kes pääseks kolme kuu pärast Kroonika esikaanele loosungiga "Superstaar kukkus purjus peaga Savisaare auto akna katki" või "Superstaar murdis sokki kududes sõrmed". Tegelikult olen tulemusega rahul - valiti kahest parim. Minu sapisus ja kadedus tuleb pigem sellest, et staarihakatis saab täna vähemalt lõunani magada, kuid mina pean juba varakult tööle minema, et oma albumi väljaandmiseks vaja minevat raha ise koguda.

Eelmisel nädalal oli mitmete huvitavate isiksuste ja sündmuste poolt soositud ning nalja tuli majja neljast ilmakaarest korraga. Ise põhiliselt peaosi mängides aitasid näitemängu edenemisele kaasa ka mitmed vahvad külalised ja muud tegelased, sääsed ning venelased. Kõigest tuleb pikemalt juttu allpool. Head lugemist!

Norrakad

Eelmisel nädalal õnnestus mul vähe pikemalt Norrat väisata ning selle maa võlude, valude, torude ning liiklusmärkide ja teekatte märgistusega tutvust teha. Üldpilt, mille äärtele olid trollide õrnad käed tikkinud kohaliku kalastajarahva mõistatuslikku vaimuvaesust ning pilvemügarate järjekindlast soovist, kuidagigi silma paista, tingitud veepiisku, sai siiski õnneks hea.

Kogu see teema on tegelikult tingitud norrakate liikuskultuurist või õigemini selle puudumisest, mis mulle suurt mõju avaldas ning austust ja aupaklikkust tekitas.

Kui teisipäeva hommikul Oslosse jõudsin, tervitas mind vahvalt pikk, kuid igav ummik. Oli seal Volvosid, Saabe, Mersusid, kuid ka Opeleid ning Forde.

Minu jaoks kõige häirivamaks.... teate, ma ei taha sellest isegi rääkida.


Vahi, kui vahvalt gps mind juhendab. Tõeline abimees :)

Taanlane

Taani jõudsin neljapäeva hommikul.  Seekord jälle praamiga, mis Rootsi sadamast kõiki loodusseadusi eirates Taani sadamasse kihutab ei rohkem ega vähem kui 20 minutiga. Teie jaoks võib huvitavana tunduda asjaolu (minu jaoks mitte, kuna olen palju reisinud ja näinud), et Rootsis asuva sadama nimi on Helsingborg ning Taanis Helsingor. On ju huvitav? Mõlemad nimed algavad H-tähega.

Taanis sadas vihma ning sooja oli 14 kraadi. Keha ja mõistus tahtsid vaid tagasi kodumaale - päikesest  ja kuumusest räsitud, paplite õitsema hakkamise hirmus, madalate palkade ning maamaksust vabastamise vaidlustes isamaale. Pärast märgade silmade taasavamist pidin tagasihoidlikult tõdema, et minu soov, mida ma tegelikult ju väga olin palunud ('palun' pidi võlusõna olema?), ei olnud täitunud.

Minu Taanis sõidetavad vahemaad on üldiselt suhteliselt väikesed, kuna väga suurt pindala maakera valitseja neile eraldanud pole (nagu päkapikumaa - nii väike on see). Teiseks asub minu põhiline sihtmärk, Kopenhaagen, täpselt sellises ilmakaares, kuhu mul mööda silda või siis ka praamiga väina ületades alati väga mõnus otse maabuda on (sild on kallim kui praam, saarlased).

Helsingorist lahkudes panin tähele, et tee äärde oli vahepeal tekkinud uus värviline välismaakeelne plakat. Erinevatest keeltest endale sobivaimat otsides jõudsin sellest muidugi juba mööduda, kuid alateadvus oli unenägude meisterdamisest kogutud teadmiste ning oskustega sealt kusagilt siiski välja noppinud, nagu oleks olnud tegemist kohustuslikust teemaksust teatava bülletääniga (millegipärast on mul tunne, et see keeruline emakeelne tähekobarakene ei sobi sellesse konteksti kohe üldse mitte).

Küsides siis logistikaalaselt eksperdilt, logistikult, kas midagi on Taanis seoses uute maksuseadustega muutunud, ei osanud ta mulle midagi vastata. Seega pean taaskord lootma lahke politsei abile, kes mulle meeletu õppemaksu eest igaveseks selgeks teeks, kas Taanis peab teemaksu tasuma või mitte.

See tegelikult ei ole veel nali ja eesmärk, millest teile selle minu arust Põhjamaade hulka mitte kuuluva ning Eestist suhteliselt hädise lipu saanud riigi puhul rääkida tahtsin.

Olin teel Kopenhaagenisse ning kõik läks hästi. Läbi vihma ja külma kulgevas sujuvas liikluses otsustas aga üks enam mitte kõige uuem poiss pidurdama hakata kohas, kus seda kindlasti teha ei tohiks. Nimelt oli tulemas kiirteelt mahasõit, kus oli aeglustamiseks lausa eraldi rada projekteeritud. Eelpool mainitud, väheke halvast Saksa romaanist pärit negatiivset kangelast meenutav tegelasekuju oli otsustanud aga aeglustusrada põhimõtteliselt eirata ning keset suuremat liiklust lihtsalt seisma jääda. Mina, kes ma olen tuntud oma leebe loomu ja hea väljanägemise poolest, otsustasin seekord oma orelivilede vahelt need kõikse jämedamad torud välja otsida ning selle vanahärra lõbusa, kuid veidi veidi etteheitva viisijupi saatel oma teed saata.

Teadmiseks teile, armsad fiktsiooni huvilised, alles hiljuti avastasin, et mu autol on olemas kaks eraldiseisvat signaliseerimise seadet (pasunat). Esimene neist on õrnuke kui haava leheke, mis arvatavasti mulle salongi valjemini kostab kui neile, liikluses ennastsalgavalt surma saada soovivatele pätipoistele. Sellest signaalist olen jutustanud ka oma varajasemates postitustes.

Teine teeb aga võimast häält, niigut paarilist otsiv isa-elevant, silmis säde ja soov siia inimeste kesksesse maailma veel üks londiline luua. Seda teist pasunat ma eelpool mainitud kriitiliselt ohtlikul ajahetkel mõnuga ka kasutasin.

Mahalaadimine toimus kesklinnas, AGA ohtlike ainete tehases. Olin ju ma Rootsis Halmstadi linnas oma  kolmerattalise treileri ohtlike gaasidega (hüdrogeen) laadinud.

Jõudsin siis kohale, võtsin treileri külje juba lahti ning rihmad maha, kui järsku tuli üks Norra väljasurnud viikingit meenutav habemik ning kukkus minuga jutustama. Teinud oma madala isaliku häälega selgeks, et ma olen pärit Ida-Euroopast, läks jutt juba väga kurjaks. Küll talle ei meeldinud, et mul ohtliku veose märgised lahti polnud, siis vireles rihmade pärast. Ausalt öeldes täitsa uskumatu lugu.

Mina muidugi puberteedieas möllava Eesti noorukina talle vastu: "I HATE YOU!"

Tema jälle vastuseks: "Don't you talk to me like that, young man!"

Eee...nüüd läks vist veidi käest ära see postitus. Päris valetamiseks, kui mitte liialdada.

Tegelikult päris nii ei olnud. Riidles küll, kuid tegelikult ma ainult noogutasin talle targa näoga vastu, nagu kõik oleks OK.

Eks tema jutus olid ka mõned tõeterad. Näiteks ohtlikeveoste märgid olid tõesti kinni, kuna olin just praami pealt tulnud. Kui ma oleks üritanud ametlikult selle veosega üle sõita, oleks mind pandud järjekorda ootama kuni jälle maailma lõpp saabub (umbes kell kolm öösel).

Eelmisel nädalal oli tegelikult neid imetabaseid loomi veel, kuid kuna on tähtis ja sündmusterohke nädal HETKEL, siis mul väga raske oma mõttekesi koondada ning teie jaoks seda väikse rosinaga huumorikokteili valmistada. Rääkimata ei jää mul aga otse loomulikult midagi :)

PS. Kas keegi on hakanud minu soovitatud plaate kuulama või sarju vaatama?