Tervist,
saimegi tehtud. Meite pere pulmatrall sai suure hoo sisse laupäeval ning usun, et enne kahte aastat see ei vaibu. Andsin ka enese poolt vähe üle vindi keeratud panuse, kuid usun siiralt, et tõin pigem kasu kui kahju.
Jaaninädala algus oli vaikne ning kõik märgid näitasid, et on lootust see 7 päeva kodumaal patseerida. Aga võta näpust - tuli sõnum Taanist, et norrakatel WC-potid otsas. Arvatavasti suurte pühade söömaajade järelkajana on oht, et mõnigi pott oma maise teekonna peab lõpetama.
Seega... olen laeval ning kohe stardin Soome. Helsingis asuvast parklast ei oota midagi vähemat kui trahvikviitungit väsinud klaasipuhastaja vahel. Aga ei lase ennast morjendada - mõtlen pigem oma kodule, kodustele, laulu- ja tantsupeole ning hirmsat moodi suure nokaga kajakale, kelle hullud silmad ning vaikselt kõrva hingamine mul magada ei lasknud.
Selle nädala toidupooliseks haarasin kaasa purgi hernesuppi, kilo porgandeid ning 3in1 kohvi. Siit ka päevaküsimus: kuidas on võimalik, et pea alati on igas poes neid pisikesi kohvisid odavam eraldi osta kui nt kümnestes või kahekümnestes pakkides? Kus seisneb poodnike loogika? Help me please...
Kriitikanoole otsad olen ilusasti teravaks ihunud ning oma kuldse vibu taaskord ühe naljaka rahvuse poole suunanud.
Poolakas
Paar nädalat tagasi olin laadimas Taanis Kopenhaageni eeslinnas, Kastrupis, kui saabus üks Poola eraldusmärkidega veok. Autol polnud viga ja üle pika aja olin valmis oma vägagi väljakujunenud eelarvamuse alla suruma ning seda natuke kesisest Euroopa rahvusest pärit autojuhti avasüli tervitama. Ning siis... oh üllatust. Võtsin oma 'nalja ja naeru' soolika jälle välja ning asetasin oma kohale tagasi.
Nimelt oli seekord poolakas reisile kaasa võtnud oma naise, kes saaks kogu musta töö ära teha. Jõudsid nad laohoone parklasse ning kohe oli neiu dokumentidega autost väljas, et otsida õiget kohta, kuhu saaks kauba maha laadida. Samal ajal vahtis mees suits hambus lahtise akna peal. Naine jooksis üsna pikka aega ühelt ukselt teisele.
Tagasi jõudes ei saanud ta mitte veel oma puhkust välja võtta, kuna ta armas abikaasa istus endiselt autos, oodates suurimat imet maailmas - et keegi ta treileri uksed lahti teeks. Nähes, et mees on pidanud taaskord jumalas pettuma, otsustas naine ise need uksed lahti teha, et sellega perekonda meelerahu tuua.
Pärast töö tegemist on vaja aga ka midagi süüa. Isane poolakas võttis siis küljekastist lahtikäiva tooli ning tagumendistus sellele, samal ajal uhas ta proua aga pottide ja pannidega ümber auto, et oma mehale raske töö tegija väärilist õhtusööki valmistada.
Vaene naine :) poolakas pole kerge olla.
Kokkuvõttes loodan, et selliste kriitiliste nootide tulistamine võõraste rahvaste aadressil paneb kõiki mõtlema, et eestlased on kõige normaalsem rahvas ning et eestlane olla on ikka uhke ja hää :) RESPECT
PS: varajasematest postitustes räägitud ning kirjeldatud Silja Serena läks eelmisel nädalal põlema.
No comments:
Post a Comment