Lahkumine!!

Kallid ja ustavad lugejad,
annan kurbusega teada, et siin lõpetan oma tegevuse, kuid rõõmuga teada, et jätkan juba uues kohas nimega Autojutud. See päris minu enda blogi-leht :)

Uute kohtumisteni,
Ülar

Hõum, sviit hõum :)

Üle kolme nädala olen taas palavuses vaevlevat kodumaad väisamas ning tunne on hää. Uue ülisisuka ning põneva materjaliga üle kuhjatud postituse materjali on kogunenud rohkem, kui kirjutada suudan, kuid midagi ma sealt arvatavasti kokku pean vorpima.

Tore on veel tõdeda, et seekord oli mul kaasas tunnistaja, kes kogu seda shõud ja äktsionit pealt nägi - tolliametnike eest põgenemine, gängiliikmete poolt meie pihta sülitatud pooletooreste Slovakkia sihvkakoorte rahe, kuri kodumaine vöörkeelne punapäine pensionär Tallinna linnaliini bussis jne.

Jääge aga ootele.
Ülejäänud nädala veedan kodus puhates :))

Oi maivõi!

Kui alguses blogi kaigastega püsti ajasin ning karkude najale seisma säädsin, võtsin vastu ka otsuse kirjutada ainult minuga juhtunud põnevatest sündmustest. Ilmselgelt ei olnud ma asja enda jaoks läbi mõelnud, näppude tervisest rääkimata, kuna midagi vähemat kui ekstreemsusega vürtsitatud seiklusi põnevuse kastmes ma viimasel ajal oma muti silmadega näinud ning kondiste jalgadega käinud polegi. Tahtmist kirjutada on rohkem kui lund juuli kuus - probleemi näen pigem humoristlikus vaimusähvatuses, mille ilmumist pärsivad kuum ilm, autojuhid ning puhkusele sõitnud logistik.

Eelmise nädala kokkuvõtte jätan ilmselt lühikese ja igava ning keskendun pigem äsja möödunud päevadele.

Eelmise nädala esmaspäeval, kui taas oma teisest kodulinnast Vantaast Ekenäsis asuvate wc-potude poole startisin, oli ilus ilm. Päeva puänt saabus aga oodatust hiljem, vahetult peale Naantali sadamast laevale sõitmist.

Sadamas teiste maniakaalselt haisvate juhtidega laevale lubamist oodates tuli laevamees minu juurde ning näitas rohelist tuld. Juba teist korda elus tehti mulle seda au.

Kuna pääsesin üüratule pargasele esimesena, polnud pesumasinate juurde jooksmisega kiiret (pesupesemise võimalust tarvitan äärmiselt harva) ning esimese asjana kirjutasin ennast sisse ja viisin ebavajalikud asjad kajutisse. Rahuliku südamega toatüdrukute buduaari (laundry room) saabudes tabas mind aga üllatus - üks tšehh oli juba seal ning nühkis pesulaua peal oma räpast särki (pani pesu masinasse). Kuidas ta JUBA sinna sai? Arvatavasti jättis auto kaile ning joostes tuli sinna, et mitte tasuta pesupulbrist ilma jääda. Vot siis! Oi maivõi.

Käesoleval nädalal startisin aga hoopis esmaspäeval ning Vantaast. Vahelduse mõttes täitsa tore ning kabiini surutud egoistlikku vaimu ergastav. Nädala olin enda jaoks juba kodus valmis mõelnud - logistiku puhkusele minemisega oli oodata vaid suurt segadust ning vihmast ilma. Ette rutates võin öelda, et mõlemad olidki kohal kui viis inflatsioonis vaevlevat kopikat.

Lapsehoidjaks (logistikuks) oli mulle määratud üks tore härra, kes läbi nädala seoses laadimistega sõnumeid saatis - naljakas hüljest meenutav naksitrallide kamraad, kes alati peale sõnumi saatmist helistas küsimusega, kas ma sain tolle kätte. Siiani ei ole ükski sõnum temalt veel minuni jõudnud.

Aga pole hullu - ujus välja ka teine logistiku laadne tegelaskuju, kes SMS-ide trükkimisega juba palju paremini hakkama sai ning kes mu käed-jalad läbi nädala töös hoidis.

Esmaspäev

Salo linnast sain koormaks ehituses kasutatavat makroflexi-taolisest materjalist valmis nikerdatud soojustusplaadid. Koorem iseenesest oli treileri algusest lõpuni ning maast laeni seda kollast ekspordiartiklit täis, kuid kogukaal 2 t - põhimõtteliselt tühi auto. Muidu on tühja autoga tore sõita, kuid peab jälgima, et tuul ära ei viiks. Sihtkohaks oli muinasjuttudest tuntud Gardermoen Norras ("Gardermoeni linna moosekandid"), kus täitsa juhuslikult asub ka Oslo lennuväli.

Teisipäev

Varahommikul jõudsin Kappelskäri ning ühe jutiga tõmbasin Norrasse välja. Sõit oli tore nagu alati - kõik autorongi 12 ratast käisid mõnusasti ringi, lugedes isand Külma ning emand Soola poolt sigitatud auke.

Napilt enne lennuväljale jõudmist aga hakkaski nali pihta - helistas esimene logistik küsimusega, kas ma ta sms'i seoses isikuandmetega sain kätte (lennuvälja turvanõuded). Otse loomulikult ei olnud minuni ühtegi ingliskeelsetest tähtedest koosnevat arutut tähejada jõudnud. Kuna ta ise arvatavasti üritas sms'i üleüldse tavatelefoni pealt saata, kuhu ka mina uljalt ning korduvalt oma vastust lähetada üritasin, läks andmete edastamisega umbes 20 minutit. Lennuvälja sissepääsuluba sai korda aga ikkagi tänu minu enda kõnedele ning isikuandmete edastamisele vajalikesse asutustesse. Vastasel juhul oleks enne rahvas Marsile hakanud kolima, kui mina oma koormast lahti saanud.

Pärast seda oli teisel logistikul juba uued plaanid olemas ning esiteks pidin laadima sealt samast lähedalt Bringi logistikakeskusest 10 tonni suhkrut. Komöödia algas kohe sinna saabudes, kui kolme erineva osakonna peale ei saanud keegi aru, mis ma seal teen ning kuhu ma minna tahan. Kui üks tädi oli välisel vaatlusel selgeks teinud, et sõidan Soome autoga ning et ise olen pärit Eestist, hakkas ta üle kontori karjudes otsima mulle koormat Eestisse, juurde lisades, et võib olla ka Soome.

Asi päädis sellega, et 10 tonni suhkrut oli neil lihtsalt kadunud. Ajakulu kogu selle jama peale 4 h.

Õnneks sain tollest koormast lahti veel samal päeval ning olles logistikule enda arust selgeks teinud, et olen tühi ning sõidan uue aadressi poole, suutis ta siiski järgmisel hommikul juba uue tragikoomilise tükiga lavale astuda.

Kolmapäev

Norrakeelse kukelauluga üles ärganud sain kell 7.30 rampa ees vastuseks, et laadimine ei alga kindlasti mitte enne kaheksat. Arusaadav, norrakate jaoks oli veel kontimurdvalt vara alles.

Kell üheksa, olles täheldanud endiselt treileris haigutavat lõputut tühjust, läksin aru pärima. Kontoris olid mehed sõbralikud kui tomatid ning uurisid, kas tulin dokumentide järgi. Minu suurtest silmadest voolava üllatuse peale mõistsid nad kohe, et mees (mina olen mees) tuli asja kurjaks ajama. Pärast minu asjalikku kommentaari ning küsimust, kas nad soovivad veel midagi laadida (hetkel oli siis treiler veel tühi), mõistsid nad olukorra tõsidust, kuid selgitasid, et Tom (laadijamees) oli juba pool tundi tagasi raadiosaatjas teatanud, et laadimine käib täie hooga ning isegi talgulised olla kutsutud kõrval asuvatest firmadest (viimane oli nali). Tuli siis välja, et olin sattunud kohaliku norrakeelse seebiooperi pahanduste ja intriigide keskele, kus mehed oma vahel arveid klaarisid, vassisid ning valetasid - ikka 'miho' ja 'assasino'.

Ajakulu kogu selle jama peale alates rampa ette parkimisest kuni teele asumiseni oli 3,5 h. Kuna soov oli samal päeval Göteborgis koorem ka maha laadida, oli see ajakulu mõttetult närvesööv ning mittetrollilik - tol hetkel gps-i järgi pidin kohale jõudma 50 minutit ette lao sulgemist, nii et kõik veel klappis.

10 minutit pärast asfaltteele asumist helistas logistik küsimusega, kas ma olen koorma maha laadinud (rääkis siis eelmise päeva suhkrust) ning et kas ma sms-i koos uue laadimisaadressiga olin kätte saanud. Mis ma varem ta sms-ide saatmisest rääkisin? Asja sisu oli aga selles, et uus aadress ei olnud mitte see koht, kus ma olin just 3,5 h koormat oodanud ning taga ajanud. Ühesõnaga... tõesti? Mis eelmise päeva plaanidest oli saanud? Tülikatesse detailidesse laskumata saime olukorra jonksu ning jätkasin sõitu.

Piiril tollipunktis oli ajakulu tavapärasest pikem ehk siis 30 minutit - just täna, mil mulle aega niigi talongide eest oli jagatud. Tagatipuks rääkis minu sõber GPS oma arvutuste tulemustest ning selgitas, et varem kui 20 minutit enne lao sulgemist me küll ei jõua. Teiste sõnadega oli mul tuli takus, seega lasin piirile saatma tulnud troll Toivol mu autole veel korraliku hoo sisse lükata.

Mahalaadimine pidi toimuma vanas tuttavas firmas, kus olin ka varem korduvalt käinud, kuid nende lao endisest asukohast uude kolimine võis asja vähe keerulisemaks ajada. Õnneks logistiku saadetud selgitav sms "viimane maja enne metsa, hall maja" hoidis meele positiivsena.

Õigele tänavale jõudsin nagu nalja 20 minutit enne sulgemist, kuid ka vähe lihtsama meelega inimesele peaks selge olema, et kui 40 minutit kohta taga otsisin, siis laadimiseks ei läinud (15:40 + 40 min = 16:20). Oi maivõi! Firmasse helistades tuli välja, et see ühegi märgita, majanumbrita ning lehvivate võõraste lippudega hoone oligi õige koht.

Neljapäev

Vabandan, kuid igav päev ja tühi väli ning midagi suurt rääkida pole. Kui siis ainult olulise tähtsusega asjaolu, et õhtust posti ei saanud ja seega laupäeva hommikul Helsingi-Tallinn laevale ei istu.

Ahjaa... minu unise mõistuse tulemusena oleks laadijahärra peaaegu oma tõstukiga auto ja rambi vahele kukkuma. Õnneks minu hõigete ning plaksuderohke kaasaelamise tulemusena sai ta oma veoki sealt jälle kätte.

Reede

Üllatuseks pakuti Soome koorem, millega laupäeva õhtul Helsingis peaksin olema ning seega viimasele Soome-Eesti laevale jõudma. Esialgu tundus plaan ju täitsa armas.

Õhtul umbes poolteist tundi pärast Kopenhaagenist lahkumist otsustas aga mu volvokene teeveerele puhkama istuda selgitusega, et ta juba vana mees ning enam ei jaksa. Ma tegin muidugi näo, et rootsi keelt ei oska ning ajasin jalaga ukse vahelt hoogu juurde andes kiirused jälle kõrgustesse. Pikalt pidu ei kestnud ning esimesel parkimisplatsil jäime blondipäiseid mehaanikupoisse ootama. Õnneks 1) oli mul aega tol hetkel veel hommikusele laevale jõuda küll; 2) viga auto juures polnud oluliselt raske. Seega 00:00 jätkasin sõitu Kappelskäri suunal (minna oli vaja veel 7,5 h).

Laupäev

Kuna väsimus oli suurem kui eelmise aasta seenesaak, otsustasin umbes kell 3:30 teha ettenähtud 45 minutilise pausi (sadamasse sõita veel 4,5 h). Ärgates oli päike kõrgel taevas ning kell juba 8 hommikul - nägemist laev ning tšauki kodu. Oi MAIVÕI!!

Ülejäänud päev möödus enamjaolt Kappelskäris rannas. Kaasas 800 g rammusaid võiküpsiseid, üritasin just nimelt rannas protesti märgiks oma rannakehast  lahti saada.

Pühapäev

Õhtul saabusin nukralt Vantaasse.

Varsti!

Ärge muretsege nii hirmsasti! Juba kirjutan uut postitust ning varsti on see ka siin üleval :)

Ameerika hääl!

Tänane öö möödus väga libedalt ning lõbusalt - suurema une sain enne sõitu ära magatud ja uus hobi hoidis silmad punnis ning kõrvad kikkis. Hobist räägin hiljem, kuid loomadest kohe, kuna need on ikkagi meie elu õied.

Tegelikult on teemasid äärmiselt palju, mille üle tahaks arutada, kuid telefoniekraanil postituste trükkimine seab minu kondistele näppudele füüsilised piirangud.

Loomi nägin täna päris mitmeid ning nad olid kõik erinevad - ühel päiksekollasel rapsipõllul möllasid  koos põdrajurakas ning kitsesihvakas. Üritasin küll pasunaga võita põdra tähelepanu, kuid ta ei kergitanud peadki. Arvatavasti mõistis, et isegi minu murdunud piidega kamm ei suuda ta karva nõnda vägevalt läikima panna kui värskest rapsist ammutatud õli.

Kitsi leidus taas üsna igale põllulapile ning niidulagendikule. Kahjuks oli üht kitse jalust rabanud ühe kihvti välismaa auto kaunidus.

Ning oma suureks üllatuseks olid areenil tagasi minu lemmikpaar - metssead. Neil tundub alati kusagile tõtt olevat. Seekord kündsid nad millegipärast hullunult ühe vaese talumehe viljapõldu - must mullajutt ainult vingerdas järgi. Või nii ma vähemalt esialgu arvasin. Lähemal vaatlusel mõistsin oma viga ning kirusin laienenud veresoontega väsinud silmi. Meelgi läks kohe paremaks - ei  kündnudki nad midagi, vaid too jalus vooklev laiali küntud mullapuru olid hoopis pisikesed metsanotsud. Oma 8 väikest rõngassabalist kartulipõldude hirmu oli seal küll. Igatahes tore vaatepilt. Ning hea oli näha, et heaolu ühiskonna hüved ka riigi väikseimate asukateni jõuavad - rikka talumehe viljapõllult saab sirgumiseks vaid parimat kraami.

Nüüd võin arvatavasti põhiteema juurde asuda, milleks on raadio. Nimelt otsustasin möödunud ööl kuulata erinevaid USA raadioid, et mõista, kuidas neil ikkagi pudrumägede vahel on. Etteruttavalt võin öelda, et nalja sai.

5 h jooksul haarasid enda alla umbes 2/3 ajast sellised teemad nagu "Kas on esimesel kohtumisel seksimine on muutunud sagedasemaks" ning "Mis on teie lemmikhamburger". Hamburgeri saatesse helistas hääle järgi arvates üks tore korpulentne naisterahvas, kes kinnitas, et hamburger on tema üks kõige kõige kõige kõige jne lemmikum söök. Saatejuhi küsimuse peale, mida ta veel tavaliselt selle kõrvale tellib, vastas naine, et rohkem ei midagi, kuna on kombeks alati kodus isetehtud salatit lisaks süüa. Nimelt pidi ta suur tervisliku söögi austaja olema.

Samuti oli juttu Rihanna uue plaadi valmimisest ning need uskumatud numbrid tooksin ka siia ära.

Esiteks valmivad plaadid nii, et üle maa kutsutakse kokku laulukirjutajad, kes kaks nädalat lihtsalt kirjutavadki ühes stuudios muusikat. Igaühe tasu on 2500 dollarit päevas. Hiljem valib staar ise koos produtsendiga vajaliku arvu laule ning ongi materjal olemas. Kogu plaadi väljaandmise maksumus koos promoga pidi olema u 1 400 000 dollarit, millest... nüüd tuleb naljakoht... umbes miljon läheb puhtalt raadiojaamadele, et nood neid lugusid siis mängiksid. Meil öeldakse selle kohta, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud.

Olles ise parematel päevadel USAs paaril korral viibinud ning nüüd raadiot kuulates tervikpilti kokku saades võin kindlalt öelda, et on ikka kummastavalt naljakas ja tore see majandusraskustes maa.

Oma töönädalast teen kindlasti aga eraldiseisva ning väga põneva novelli - materjali jätkub :)

Aga homsest olen tantsu- ja laulupeol. Vaataja ja kaasaelaja rollis siis seekord.

Väsimuss!

Nii.. vahepeal mulle tundus, et see päev ei saagi läbi. Alates eile kella 18-st olen täpselt 2 h magada saanud ning nüüd peaksin sellise ilmaga pikali viskama? Sooja on rohkem kui siilil okkaid.

Õnneks leidsin oma maiseks pelgupaigaks väga ilusa järve, mille kaldale keset karavane end magama sätin.

Vett pole veel katsunud, kuid esmasel vaatlusel see just ei kee... ei aura isegi. Otsin igaks juhuks oma uhkeimad püksikud välja.

Kere pärast pühapäevast grillfesti Helsingi rannas veel päikest muidugi väga ei kannata - isegi silmalaugudelt tuli nahk maha. Ee... see tähendab, kuna seal nii õhuke nahk on, siis silmalaud tulidki ära. Nii et silm ka enam ei pilgu. Aga loomult mu nahatoon on puhas valge, nii et ega muidu see värvi saakski kui mitte suurendusklaasiga põletades.

Suvi on käes nii et nautige. Ning nädalavahetusel kõik laulupeole.

Mis valesti läks? THE HÄPPENING!

Kallid kirjandushuvilised,
käesoleva peatüki oma elust pühendan kõikidele emadele, isadele, tütardele ning sõpradele, nõrganärvilistele, meremeestele, autojuhtidele, õpetajatele, Päikesele ning Kuule.

Eelmise nädalaga jõudsid pärale minu 1,5 aastase autojuhi karjääri tumedaimad tunnid, pikimad päevad, erakordselt emotsionaalsed minutid ning kõige närvesöövamad sekundid. Minu sisemine enesevalitsus just kui kaks aastat ühiskonna poolt nuumatud inimese kapis kopitanud ning taaskord jalga tõmmatud dressipüksid, venitati viimsete piirideni. Tänu mõistuse tugevusele, mitte nagu ülal mainitud spordipükste ülemises soonikus paiknev kumm, mis läbi õhu lõikavate rasvavoltide poolt miljoniks tükiks rebestatakse, suutsin ennast taltsutada ning kellelegi halvasti ei öelnud. Sõber olen endiselt kõigiga.

Otsustasin selle nädala oma elust päev päeva haaval kirja panna, kuna toimus palju tagantjärgi mõeldes komöödia laadset, ilmastiku poolt soositud ning jaanidega seotud sündmusi. Mainin veel, et varajasemas postituses väljakuulutatud tantsutrall taanlaste ning rootslastega jäi ära. Taani kolle ma lihtsalt ei kutsunud.

Aga alustan algusest.

Eelmisel nädalavahetusel oli siis suur pummelung, kus tähistati minu kahe tuttava inimese naitumist - olid sõrmused ja puha. Seal juhtus aga üks äpardus (ei tea, mis see oli), mis mind piinarikkalt läbi nädala saatis. Nimelt minu parema õlanuki peal asetsev väikene lihasekene, mille olemasolust mul varem aimugi polnud, andis mingil põhjusel otsad ning tegi restardi. Nimetasin ta hellitavalt "pitsi-lihaseks", kuna arvatavasti  tuleneb vigastus ühe väiksemat sorti anuma liigenergilisest kergitamisest minu pigem kauni näopiirkonna lähedale, et seal siis üks protseduur läbi viia. Seda selgitust toetab ka fakt, et kohvitassi tõstmisega ma ise enam hakkama pole saanud.

Pulmast tagasi pealinna jõudes võtsin järgmise päeva väga rahulikult - tõusin hilja ning jõin kõrrega kohvi. Jaaninädalast tingituna oli minu heasoovlikus südames väike, kuid edasiviiv lootus, et seekord tööle ei kutsuta ning saan pikad pühad oma katkise jäsemega kodus veeta. Aga võta näpust, mis tegi suurt valu.

Teisipäevaks tuli käsk ilmuda Helsingisse, et sealt Tammisaari poole startida, kus omakorda ootasid juba laadimist värsked WC-potid. Tolleks hetkeks olin veel ilusasti graafikus ning kõikide taevakehade poolt valmis nikerdatud ennustuste kohaselt pidin oma maise reisi lõpetama laupäeva hommikul, taaskord Helsingis.

Teisipäeva õhtul istusin Soome tuntumate õudusfilmide tegelaste Muumide kodukoha lähistel, Naantali sadamas laevale ning sõitsin koos kapteniga Saabide ja Volvode sünnikoju, Rootsi Kuningriiki. Kappelskärist sain sõitu alustada varajastel ning Norrasse jõudsin juba hilisetel hommikutundidel. Selle ajani olin suutnud ennast suurematest äpardustest eemal hoida ning ükski kits polnud kah oma kaikaid mulle kodaratesse loopinud.

7-tunnise öise sõidu vältel kuulasin oma lemmiksaadet "Müstiline venemaa", mida ka kõigile ajaloohuvilistele soojalt soovitan. Mind ennast jätab see värk küll suhteliselt külmaks, kuid Lenin on lihtsalt nii naljakas - üks paras stand-up komedjanovich.

Vaatamata suurele väsimusele ning vasaku silma korduvatele katsetele koikus asetseva padja poole kiigata, suutsin hommikuses Norras veel palju korda saata, kaasa arvatud ühel laadimisel osaleda. Pärastlõunal olin aga jälle Norra-Rootsi piiril, kus toimus südamlik hüvastijätt trollidega. Seal andsin üle ka kodust kaasapakitud kingitused - 50-grammise kamatahvli ja Vana-Tallinna suveniirpudeli. See viimane meeldib neile üle kõige.

Seal samas lähedal sain ka oma teise tööpäeva, pead padjaga toestades, pealt tekiga kokku tõmmata, et siis omad järeldused ning kokkuvõtted unenägude abil teha.

Kuna järgmine päikesetõus tähistas juba neljapäeva saabumist, oli väga oluline vara alustada ning Rootsi laadimistega ühele poole saada. Oma eesmärgi täitmisega, lõuna ajal Kopenhaagenisse jõuda ning õhtul postiringiga tagasi startida, olin veel graafikus. Hiljem aga selgus, et minu eesmärgipõhist viisaastakuplaani polnudki vaja ning logistik suutis oma väikese ja armsa mõistusega ise kõik nahka keerata.

Mis siis juhtus?

Lisaks ühele laadimisele Göteborgi lähistel suutis ta ka veel teise organiseerida. Ning vähe sellest, et teisest kohast mulle midagi ei antud ning minu ajagraafik oli justkui nürida kirvega pilbasteks raiutud, üllatas minu arust kaheldava logistikuharidusega neiu veel kolmandagi laadimisega. Ta oleks nagu meelega soovinud mulle haiget teha. APUA!!

Kodusõiduplaan, just nagu jääpanga poolt räsitud Titanic, vajus aina sügavamale ning sügavamale lootuste helesinisesse rägastikku. Ise lasin sel ajal juba autoroolis lahinaga nutta.

Olles Göteborgis oma asjadega ühele poole saanud (loe: logistiku poolt selga löödud noa sealt jälle välja kiskunud), startisin Taani poole, mitte küll enam väga lootusrikkalt. 

Ja siis...

HOPSTIK!I!!

Ah kurja... vaatasin taha ja see oli seljas tagasi - ta oli jälle kusagilt noa leidnud ning selle mulle selga virutanud (loe: veel üks laadimine enne Taani minekut). Kust ta selle noa sai?

Kokkuvõttes jõudsin selle multirahvusliku riigi pealinna piisavalt hilja õhtul, mil kojusõitmise unistus kui kunstiõpetuse tunnis meisterdatud savist küünal kiirelt kustus. Jäi üle vaid nutust olukorda tõdeda ning leppida faktiga, et nädalavahetuse veedan Kopenhaagenis.

Järgmisel hommikul alustasin suhteliselt hilja - kiiret polnud ju enam kuhugi. Laadisin vaikselt erinevates naljakates kohtades oma treilerit tühjaks, samal ajal hullunult erinevatele inimestele järgi vaadates ning nende edusammude üle plaksutades, kui saabus sõnum sellelt eestlaste vihkajalt logistikult. Andsin siis loiult trükitud sõnumiga teada, millal täpsemalt auto tühjaks saan. Sellele tuli vastus, et tühja autoga tema juurde saabuksin ning posti laeksin.

Post ja reede päeval? Üllatavalt head enesetunnet tekitav uudis, mis isegi kiilakale juuksed tagasi kasvataks. Post nimelt tähendab otsepiletit Helsingisse. Seega... HURRAA ja HIP, HIP! Taas oli minu savist küünal süttimas (loe: lootus), et laupäeva hommikuks Helsingisse jõuan.

Tegin siis kiirelt ning kihutasin laadimisele. Seal andsin tõstukijuhile jalaga takka, et mis ta niisama ootab ja vahib, mil lapsed ülikooli lähevad, vaid tehku tööd. Imekiirelt ja osavalt oli auto täis laetud, uksed tagant suletud, käik sees ja olin valmis startima. Sellel hetkel oli veel võimalus Kappelskärist väljuvale viimasele laevale jõuda, millega oleksin hommikuks Soomes ning seega lõunaks juba Tallinnas.

Ootasin mina aga logistikult vastust küsimusele, millisele laevale mind pannakse. Vastuseks saabus aga ekstra teravaks teritatud nuga (loe: sms), mille juba ise endale selga surasin: "Laupäeva hommikune Rootsi-Soome laev ning mahalaadimine pühapäeva õhtul kell 22."

AIDAA tõesti! No comments!

Laupäeva õhtul jõudsin Helsingisse ning väga kena pühapäeva veetsin kohalikus rannas mõnusid nautimas.

PS: protesti märgiks põletasin ennast rannas korralikult ära. Ning habetki pole nii kaua aega ajanud, et pilt tahab vägisi taskusse lusika järgi joosta, et viimane siis nurka visata.

Jaan!

Häid pühi kõigile! Jõudsin just Göteborgi, kus päike paistab energiliselt läbi pilvetutsakate. Muidugi on tal silmnähtavalt soovi ja tahtmist meie Jaanist paremad pühad teha rohkem, kui võimalust antakse.

Auto kõrval kisklevad harakad, kuid isegi suure soovi juures jätan nad täna heaga oma postituses rahule. Nimelt eelmisel nädalal pärast 'Tiivuliste' postitust, kus olin liigagi julgelt kommenteerinud hilpharakate ning -kajakate tegemisi, viidi Eestis läbi nende suguvendade poolt kättemaksuoperatsioon minu auto pihta.

Tegelikult pikalt rääkida ei tahtnud, kui vaid edasi anda mõtte Vikerraadio hommikupalvusest: kui näete, et teie ümber on läinud lausjoomiseks, leidke jõudu sealt lahkuda. Jaanipäevaga see küll väga hästi kokku ei lähe, kuid ehk saabub kunagi ka võimalus selle järgi talitada :)

Ise olen juba teist aastat järjest noil pühadel väljamaal - Eelmisel aastal süütasin tule koos norrakatega ning sellel aastal tantsin nii taanlaste kui rootslastega. Mulle sobib suurepäraselt - üheski praamijärjekorras seisma ei pea ning kui oleks raha, siis see jääks kah taskusse alles.

Rahulikke pühi minu ja selle paksu palja ülakehaga mehe poolt vist ka, kes naljakalt vunts ripakil mu auto poole vaatab.

Up!

Jõuan kohe Rootsi. Kell on 00:00 öösel.

Telekast tuli film "Up in the Air" ning pani mind mõtlema, et millest mu elu küll tehtud on? Kes seda filmi ei tea, siis enamus ajast (umbes 320 päeva aastas) sõidab Georg Clooney lennukiga mööda USA-d ning vallandab inimesi. Ülejäänud päevade kohta ütles ta "40 õnnetut päeva, mis ta peab kodus veetma".

Minu puhul on neid päevi natukene rohkem, u 80-100, aga mitte õnnetut, vaid õnnelikku ja rahulikku, mil ma tunnen, et kõik on kontrolli all.

Jutu mõte on selles, et vast oleks aeg koju tagasi pöörduda ning uuesti oma elu üle ohjad haarata, kui ma vaid leiaksin idee, millega ennast rakendada. Äärmiselt lihtne on iga nädal tagasi oma rutiini pöörata ning teha seda, mida eelmiselgi nädalal.

Seniks aga palun mõistvat suhtumist minu lennukatele ideedele  ning katsetele - võidab neist vaid parim :) Ei saa minust pika rasuse lokiga mandund mõistuse ning naljadega rekkamiest.

Ülar

Pulmade rillu-rallu!

Tervist,

saimegi tehtud. Meite pere pulmatrall sai suure hoo sisse laupäeval ning usun, et enne kahte aastat see ei vaibu. Andsin ka enese poolt vähe üle vindi keeratud panuse, kuid usun siiralt, et tõin pigem kasu kui kahju.

Jaaninädala algus oli vaikne ning kõik märgid näitasid, et on lootust see 7 päeva kodumaal patseerida. Aga võta näpust - tuli sõnum Taanist, et norrakatel WC-potid otsas. Arvatavasti suurte pühade söömaajade järelkajana on oht, et mõnigi pott oma maise teekonna peab lõpetama.

Seega... olen laeval ning kohe stardin Soome. Helsingis asuvast parklast ei oota midagi vähemat kui trahvikviitungit väsinud klaasipuhastaja vahel. Aga ei lase ennast morjendada - mõtlen pigem oma kodule, kodustele, laulu- ja tantsupeole ning hirmsat moodi suure nokaga kajakale, kelle hullud silmad ning vaikselt kõrva hingamine mul magada ei lasknud.

Selle nädala toidupooliseks haarasin kaasa purgi hernesuppi, kilo porgandeid ning 3in1 kohvi. Siit ka päevaküsimus: kuidas on võimalik, et pea alati on igas poes neid pisikesi kohvisid odavam eraldi osta kui nt kümnestes või kahekümnestes pakkides? Kus seisneb poodnike loogika? Help me please...

Kriitikanoole otsad olen ilusasti teravaks ihunud ning oma kuldse vibu taaskord ühe naljaka rahvuse poole suunanud.

Poolakas

Paar nädalat tagasi olin laadimas Taanis Kopenhaageni eeslinnas, Kastrupis, kui saabus üks Poola eraldusmärkidega veok. Autol polnud viga ja üle pika aja olin valmis oma vägagi väljakujunenud eelarvamuse alla suruma ning seda natuke kesisest Euroopa rahvusest pärit autojuhti avasüli tervitama. Ning siis... oh üllatust. Võtsin oma 'nalja ja naeru' soolika jälle välja ning asetasin oma kohale tagasi.

Nimelt oli seekord poolakas reisile kaasa võtnud oma naise, kes saaks kogu musta töö ära teha. Jõudsid nad laohoone parklasse ning kohe oli neiu dokumentidega autost väljas, et otsida õiget kohta, kuhu saaks kauba maha laadida. Samal ajal vahtis mees suits hambus lahtise akna peal. Naine jooksis üsna pikka aega ühelt ukselt teisele.

Tagasi jõudes ei saanud ta mitte veel oma puhkust välja võtta, kuna ta armas abikaasa istus endiselt autos, oodates suurimat imet maailmas - et keegi ta treileri uksed lahti teeks. Nähes, et mees on pidanud taaskord jumalas pettuma, otsustas naine ise need uksed lahti teha, et sellega perekonda meelerahu tuua.

Pärast töö tegemist on vaja aga ka midagi süüa. Isane poolakas võttis siis küljekastist lahtikäiva tooli ning tagumendistus sellele, samal ajal uhas ta proua aga pottide ja pannidega ümber auto, et oma mehale raske töö tegija väärilist õhtusööki valmistada.

Vaene naine :) poolakas pole kerge olla.

Kokkuvõttes loodan, et selliste kriitiliste nootide tulistamine võõraste rahvaste aadressil paneb kõiki mõtlema, et eestlased on kõige normaalsem rahvas ning et eestlane olla on ikka uhke ja hää :) RESPECT

PS: varajasematest postitustes räägitud ning kirjeldatud Silja Serena läks eelmisel nädalal põlema.

Tiivulised!

Kohe sõidan laevale ning panen täie tinnaga Kappelskärist Naantalisse.

Olen vahepeal mõned videod teinud, et saaksite visuaalselt ka selgeks, et minu töö on kordades parem, kui teie oma.

Eelmise nädala kirjutise jätkuks räägin teile natuke lindudest - nokaga inglid, sulgedega draakonid, üliarenenud lendoravad...kuidas keegi neid just kutsub.

Oli mul siis lähim kokkupuude nende tuvi sugulastega päris mitmel korral. Mitte et nad mind häiriksid... otse vastupidi, üks räpane varesenärakas annab alati päevale rõõmsama värvuse :)  Ja minu autole annab ka teise värvuse. Õnneks auto värv on valge, seega nende ponnistused ei kanna pea kunagi vilja.

Norras sattusin kokku ühe purjus tuviga, kes sõna otseses mõttes mulle tuterdades otsa põrutas. Millest tema kolba sees asetsev pähklike hajevil oli, pole aimugi. Arvatavasti hakkab see sama tõbi neid endid, saatana raadakaid, maha murdma, otsetkui tuliuus harvester salaja puid riigimetsast, mida nad hoolega inimestele jagada püüavad.

Katki ma teda ei teinud, vähemalt mitte rohkem kui ta juba oli. Tagasivaate peeglist oli näha, kuidas ta ennast oma laperdavate tiibadega juba uue ohvri poole lennutas.

Teisel ja kolmandal kokkupuutel  ma neid tiibadega rotte ennast ausalt öeldes ei näinudki. Jõudis minu auto esiklaasile vaid teade neilt, et seedimisega olevat kõik korras. Kogu see avaliku wc mängimine pani mind aga hoopis mõtlema gümnaasiumi aegadele ning oma matemaatika õpetajale. Mõelge ise...umbes 20-30 meetri kõrguselt 85 km/h liikuvale asjale pihta saada? Ja sa isegi ei sihi ju oma noka ega silmadega. Kogu see tegevus on ikkagi täis üle mõistuse käivaid arvutusi ning kõveraid diagramme. Pidid arvatavasti targad linnud olema. Ma ise kahtlustan, et papagoid.

Viimane ning kõikse traagilisem teineteise (linnu ja minu) leidmine toimus juba napilt enne reisi lõppu. Nimelt oli üks linnupojukene otsustanud kodust jalga lasta, kuna ema ja isa ei olnud nõus enam toetama õpinguid muusikakoolis. Olevat päris suur tüli olnud ning linnupoju väga haiget saanud. Põgeneda otsustas ta aga hoopis oma tiibu kasutades ning lennates.

Kuna tal oli vaja nüüd ise raha teenima hakata, pidi ta enda rajoonist väljapoole minema õnne otsima, sest tööpuudus kodus oli suur. Ning siis sõitsin talle otsa. Kui tal mõnd teist elu varuks polnud, pidi ta selle maise teekonna läbimise oma tegemata asjade nimekirjast küll maha tõmbama.

Tegelikult on ju linnud toredad. Kanad näiteks... väga mõnusa pehme lihaga.

NB! Kes ei näinud, siis kuuvarjutus oli täielik - pilved varjasid kuu ning mitte mõmmigi polnud näha. Ning hommikul jätkus asi päikesevarjutusega, kuna jällegi varjasid pilved päikese täielikult.

Superstaar!

6:55 esmaspäeval.

Tere hommikust. Jõudsin laevale ning viisin esimese asjana läbi lindilõikamise tseremoonia Ülari sellenädalasele seiklusrajale ja imedemaailma.

Ilm on pilves, mis annab meile selgelt märku, et Eestile on endiselt kombeks üks superstaar korraga. Just nimelt, eile lõppes siis pikk ja piinlikult alanud võistlus selle nimel, kes pääseks kolme kuu pärast Kroonika esikaanele loosungiga "Superstaar kukkus purjus peaga Savisaare auto akna katki" või "Superstaar murdis sokki kududes sõrmed". Tegelikult olen tulemusega rahul - valiti kahest parim. Minu sapisus ja kadedus tuleb pigem sellest, et staarihakatis saab täna vähemalt lõunani magada, kuid mina pean juba varakult tööle minema, et oma albumi väljaandmiseks vaja minevat raha ise koguda.

Eelmisel nädalal oli mitmete huvitavate isiksuste ja sündmuste poolt soositud ning nalja tuli majja neljast ilmakaarest korraga. Ise põhiliselt peaosi mängides aitasid näitemängu edenemisele kaasa ka mitmed vahvad külalised ja muud tegelased, sääsed ning venelased. Kõigest tuleb pikemalt juttu allpool. Head lugemist!

Norrakad

Eelmisel nädalal õnnestus mul vähe pikemalt Norrat väisata ning selle maa võlude, valude, torude ning liiklusmärkide ja teekatte märgistusega tutvust teha. Üldpilt, mille äärtele olid trollide õrnad käed tikkinud kohaliku kalastajarahva mõistatuslikku vaimuvaesust ning pilvemügarate järjekindlast soovist, kuidagigi silma paista, tingitud veepiisku, sai siiski õnneks hea.

Kogu see teema on tegelikult tingitud norrakate liikuskultuurist või õigemini selle puudumisest, mis mulle suurt mõju avaldas ning austust ja aupaklikkust tekitas.

Kui teisipäeva hommikul Oslosse jõudsin, tervitas mind vahvalt pikk, kuid igav ummik. Oli seal Volvosid, Saabe, Mersusid, kuid ka Opeleid ning Forde.

Minu jaoks kõige häirivamaks.... teate, ma ei taha sellest isegi rääkida.


Vahi, kui vahvalt gps mind juhendab. Tõeline abimees :)

Taanlane

Taani jõudsin neljapäeva hommikul.  Seekord jälle praamiga, mis Rootsi sadamast kõiki loodusseadusi eirates Taani sadamasse kihutab ei rohkem ega vähem kui 20 minutiga. Teie jaoks võib huvitavana tunduda asjaolu (minu jaoks mitte, kuna olen palju reisinud ja näinud), et Rootsis asuva sadama nimi on Helsingborg ning Taanis Helsingor. On ju huvitav? Mõlemad nimed algavad H-tähega.

Taanis sadas vihma ning sooja oli 14 kraadi. Keha ja mõistus tahtsid vaid tagasi kodumaale - päikesest  ja kuumusest räsitud, paplite õitsema hakkamise hirmus, madalate palkade ning maamaksust vabastamise vaidlustes isamaale. Pärast märgade silmade taasavamist pidin tagasihoidlikult tõdema, et minu soov, mida ma tegelikult ju väga olin palunud ('palun' pidi võlusõna olema?), ei olnud täitunud.

Minu Taanis sõidetavad vahemaad on üldiselt suhteliselt väikesed, kuna väga suurt pindala maakera valitseja neile eraldanud pole (nagu päkapikumaa - nii väike on see). Teiseks asub minu põhiline sihtmärk, Kopenhaagen, täpselt sellises ilmakaares, kuhu mul mööda silda või siis ka praamiga väina ületades alati väga mõnus otse maabuda on (sild on kallim kui praam, saarlased).

Helsingorist lahkudes panin tähele, et tee äärde oli vahepeal tekkinud uus värviline välismaakeelne plakat. Erinevatest keeltest endale sobivaimat otsides jõudsin sellest muidugi juba mööduda, kuid alateadvus oli unenägude meisterdamisest kogutud teadmiste ning oskustega sealt kusagilt siiski välja noppinud, nagu oleks olnud tegemist kohustuslikust teemaksust teatava bülletääniga (millegipärast on mul tunne, et see keeruline emakeelne tähekobarakene ei sobi sellesse konteksti kohe üldse mitte).

Küsides siis logistikaalaselt eksperdilt, logistikult, kas midagi on Taanis seoses uute maksuseadustega muutunud, ei osanud ta mulle midagi vastata. Seega pean taaskord lootma lahke politsei abile, kes mulle meeletu õppemaksu eest igaveseks selgeks teeks, kas Taanis peab teemaksu tasuma või mitte.

See tegelikult ei ole veel nali ja eesmärk, millest teile selle minu arust Põhjamaade hulka mitte kuuluva ning Eestist suhteliselt hädise lipu saanud riigi puhul rääkida tahtsin.

Olin teel Kopenhaagenisse ning kõik läks hästi. Läbi vihma ja külma kulgevas sujuvas liikluses otsustas aga üks enam mitte kõige uuem poiss pidurdama hakata kohas, kus seda kindlasti teha ei tohiks. Nimelt oli tulemas kiirteelt mahasõit, kus oli aeglustamiseks lausa eraldi rada projekteeritud. Eelpool mainitud, väheke halvast Saksa romaanist pärit negatiivset kangelast meenutav tegelasekuju oli otsustanud aga aeglustusrada põhimõtteliselt eirata ning keset suuremat liiklust lihtsalt seisma jääda. Mina, kes ma olen tuntud oma leebe loomu ja hea väljanägemise poolest, otsustasin seekord oma orelivilede vahelt need kõikse jämedamad torud välja otsida ning selle vanahärra lõbusa, kuid veidi veidi etteheitva viisijupi saatel oma teed saata.

Teadmiseks teile, armsad fiktsiooni huvilised, alles hiljuti avastasin, et mu autol on olemas kaks eraldiseisvat signaliseerimise seadet (pasunat). Esimene neist on õrnuke kui haava leheke, mis arvatavasti mulle salongi valjemini kostab kui neile, liikluses ennastsalgavalt surma saada soovivatele pätipoistele. Sellest signaalist olen jutustanud ka oma varajasemates postitustes.

Teine teeb aga võimast häält, niigut paarilist otsiv isa-elevant, silmis säde ja soov siia inimeste kesksesse maailma veel üks londiline luua. Seda teist pasunat ma eelpool mainitud kriitiliselt ohtlikul ajahetkel mõnuga ka kasutasin.

Mahalaadimine toimus kesklinnas, AGA ohtlike ainete tehases. Olin ju ma Rootsis Halmstadi linnas oma  kolmerattalise treileri ohtlike gaasidega (hüdrogeen) laadinud.

Jõudsin siis kohale, võtsin treileri külje juba lahti ning rihmad maha, kui järsku tuli üks Norra väljasurnud viikingit meenutav habemik ning kukkus minuga jutustama. Teinud oma madala isaliku häälega selgeks, et ma olen pärit Ida-Euroopast, läks jutt juba väga kurjaks. Küll talle ei meeldinud, et mul ohtliku veose märgised lahti polnud, siis vireles rihmade pärast. Ausalt öeldes täitsa uskumatu lugu.

Mina muidugi puberteedieas möllava Eesti noorukina talle vastu: "I HATE YOU!"

Tema jälle vastuseks: "Don't you talk to me like that, young man!"

Eee...nüüd läks vist veidi käest ära see postitus. Päris valetamiseks, kui mitte liialdada.

Tegelikult päris nii ei olnud. Riidles küll, kuid tegelikult ma ainult noogutasin talle targa näoga vastu, nagu kõik oleks OK.

Eks tema jutus olid ka mõned tõeterad. Näiteks ohtlikeveoste märgid olid tõesti kinni, kuna olin just praami pealt tulnud. Kui ma oleks üritanud ametlikult selle veosega üle sõita, oleks mind pandud järjekorda ootama kuni jälle maailma lõpp saabub (umbes kell kolm öösel).

Eelmisel nädalal oli tegelikult neid imetabaseid loomi veel, kuid kuna on tähtis ja sündmusterohke nädal HETKEL, siis mul väga raske oma mõttekesi koondada ning teie jaoks seda väikse rosinaga huumorikokteili valmistada. Rääkimata ei jää mul aga otse loomulikult midagi :)

PS. Kas keegi on hakanud minu soovitatud plaate kuulama või sarju vaatama?

Suvehooaeg!

- Örje, Rootsi-Norra piir, 5.40 AM-

Tere hommikust, kallid ja armsad lugejad! Olen taaskord jõudnud pärast öist sõitu Norra piirile. Ilm on ilus, emotsioonid head, kuid kere on sama väsinud kui pesumasinas kaduma läinud paarilist otsiv sokk.


- Kell 4 varahommikul, +18oC, Karlstadi (SWE) lähistel vägijooki keetmas -

Pean aga kurbusega teatama, et eelmise nädala lõpus leidis mind lõpuks loominguline kriis ja tähemärkide puudus. Sellest on ka tingitud uue postituse hilinemine. Kuid olles nüüd lasknud tal terve nädalavahetuse süüa ja möllata mõtete viljapõllul ning kõrvale juua värsketest ideedest pressitud mahla, usun, et suudan ta tordivormi suruda ning ahjus midagi head ja loetavat tast valmis küpsetada.

Algas siis kogu lugu eelmise nädala esmaspäeval, kui pidin taas leivaraha teenimise eesmärgil Soome poole rändama. Et uut koormat saada, oli enne vaja Taanist imporditud ventilaatorid erinevatesse Bauhofi kauplustesse laiali vedada. Võiksin neid vist isegi lühidalt ja hellitavalt ventilaator-suvekuulutajateks nimetada, kuna annavad märku soojade ilmade saabumisest. Teised kaubaartiklid, kellele väga meeldib hetkel tootjariigist mööda Euroopat laiali rännata, on erinevad konditsioneerid. Aga sellest ei taha ma teile rääkida.

Uue koorma sain Helsingist umbes 40-kilomeetri kaugusel asuvast Rajamäki asulast. Seal asub nimelt kasumi teenimise eesmärgil loodud ettevõte, kes tegeleb aktiivselt erinevate alkohoolsete jookide pakendamisega ning töötajate ninade järgi otsustades ka suuremat sorti degusteerimisega.

Õnnelikeks väljavalituteks, kel õnnestus minu ülevaatusest esimese korraga läbi läinud treileris, mis on külgedelt hall ja otstest punane, Rootsi põrutada osutusid viinapudelid. Just nimelt - klaasist anumad, mis peidavad endas kurjakuulutavat läbipaistvat, väga vastikut ja kibedat mõruvett, mida teinekord samas väga mõnus januga kummutada (Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist, aga ei pruugi).

NALI! Mitte, et tegemist alkoholiga poleks, vaid et seda mõnus kummutada on.

Laadungi lõppsihtmärgiks sai Stockholmi linn, Rootsis. Miks ja kuidas rootslased viina joovad, räägin hiljem.

Minu Soomest Rootsi sõidutamiseks otsustas logistikuproua valida taas Siljaline'i ühe kahest valgest meeletust jurakast, millel seekord oli nimeks Serena - Symphony identne kaksikõde, kellega tal oleks suur soov keset Väinamerd kaerajaani keerutada.

Ühes varasemas postituses jõudsin laialt kuulutada, kui vägevalt pikalt see laev ikkagi Soomest Rootsi sõidab (18 h) ning et kui hästi ma ennast välja puhata seal saan. Eelmisel nädalal pidin paraku tõdema, et kõik on siiski suhteline ning kui telekat ikka kajutis pole, on sõidupikkus mõttetult pikk. Miks on ühel laeval nii kaua vaja merel loksuda? Ja öösel kell neli Ahvenamaal peatus? Tõesti?

Igatahes jõudsin teisipäeva hommikul Svenssonite kodumaale ja kohe seadsin rattad ka mahalaadimiskoha poole. Kaugele sõita polnud vaja - aadress asus sealsamas lähedal, tiheda liikluse ja mitmete tupiktänavatega kesklinnas. Selliste reisidega olen saanud linnaga päris hästi sina peale ning enam väga ei kardagi erinevatele rahva- ja liiklusrohketele, madalate tunnelite ja sildadega tänavatele keerata. Kinni jään sinna kusagile nagunii.

Viina laadisin ilma suuremate viperusteta maha ning suundusin uue laadimisaadressi poole, Örebrosse. Siit alates oli nädal juba üsna sarnane eelmisega - öine sõit Örebrost Kopenhaagenisse, sealt Soome koorem jälle peale ning tagasisõit koju võis alata.

Kopenhaagenist tahaksin veidi pikemalt pajatada, kuna üks mahalaadimine toimub üsna tihti päris kesklinnas. Nimelt asub Taani peapostkontor Kopenhaageni südalinnas (loe: peaaegu et vanalinnas), kuhu jõudmiseks pean iga kord üsna pikalt toredate, liikluseeskirjadest absoluutselt mitte kinni pidavate taanlastega ummikus istuma. Ja kuna keegi kunagi arvas, et tulevikus muutuvad autod üha väiksemaks ja väiksemaks, ehitati ka tänavad väga kitsad.

Esimest korda, kui selle aadressi sain, võtsin algatuseks suvalises äärelinnas, keset heaoluühiskonda, treileri (külgedelt hall ja otstest punane) tagant ja hiilisin ninaga (kõrvad ka) keskusesse olukorda uurima. Küll ma tiirutasin, mõtlesin, sõitsin, keerasin, pöörasin, lendasin, kaevusin, vandusin, aga mida ma ei leidnud, oli koht, kuhu ma võiksin oma suuremat sorti autokärakaga tasakesi ja mõnusalt teisi liikejaid arvestades ligineda. Pärast tuli välja, et suurim maja keset keskust, just nagu martsipanist pruutpaar keset torti, oligi õige koht. Kui mul oleks vaja kunagi postkontor ehitada, siis selge on ju see, et sellise koha peale seda küll ei teeks.

Kolmapäeva õhtul siis laadisin jälle kodus igavlevatele ja kroonilises tarbimisnäljas olevatele soomlastele postipakid ja startisin Vantaa poole. Öö oli tore ja läks ilma suuremate roolitaguste uinakuteta. Kaheteist ajal öösel oli vahelaadimine Jönköpingus, kust siis juba startisin kohvitass ühes ja telefon teises käes, tuterdades Kappelskäri poole.

Hommik tuli kiirelt ja uljalt üllatades ning tee ääres liikus loomi rohkem kui ülerahvastatud Moskva kesklinnas. Küll ma nägin hobuseid ja lambaid, liikus seal rebaseid ja tee ääres vedeles naerusuiseid mäkrasid. Kitsi oli nagu alati väga palju, kuid kõigele lisaks olid oma parimatest isenditest väljanäituse korraldanud ka metssead ning igavesti vahvad hirvemölakad. Looduse rotirahvast, jäneseid, ei hakka mitte mainimagi.

Seekord läks aga hommikul sadamas vähe teisiti kui tavaliselt. Nimelt olin seekord päris esimene, kes sai oma autoga laevale sõita. Uhke tunne oli kajutite poole marssida - värskelt pestud ülilibedad trepid läikimas kui küpsed mangod Jüri Konsumis, laevapere enne ülejäänud loomariigi kirevaimate esindajate saabumist veel õnnelik ja rahul ning minu voodikeses polnud ka veel keegi maganud. SUPER MÕNNA!

Soomes olin seekord ajaliselt igati graafikus, seega sain rahulikult muusikat kuulates ja võimsalt hantlit viibutades, samas üks silm peas rohkem kröllis kui teine, Vantaa poole liikuda.

GRANDE FINALE!

Eelmine nädal soosis mind ja tänu vähestele, kõiki seadusi eirates läbitud kilomeetritele, olin valmis koju sõitma juba reede õhtul. Ees ootas natuke pikem nädalavahetus kui tavaliselt. HURRAA!

Kuna oli reede õhtu, sattusin ühele laevale nende kõige vintskemate ja vägevamate isamaa poegadega, kes uljalt - käed läikimas kui kõige puhtam kuld, rasvane juus peas tuulega võideldes lehvimas, purjus peaga katki kukutud nina verest leemendamas, ühes käes pooleldi tühjendatud õllekohver ja teises kellu - kodu poole oma perede juurde marssisid. Võimas vaatepilt!

Tore oli jälle koju jõuda:)

PS: eelmise nädala kitsaskohaks pean ühte hästi kitsast tänavat Kopenhaageni postkontori taga, kus ehitustööde pärast oli üks rida kinni pandud ja sellepärast ka arvatavasti ühe auto ära rihtisin ja sealt kiiremas korras jalga lasin.

PPS: nädala muusika soovitusena Laura Junson "Kodu", Terminaator "Rakett" ning Ines "Kiusatus".

PPPS: mul pole õrna aimu, kuidas ja miks rootslased viina joovad.

G.L&H.F

Siit minu teine välkpostitus, mille saan teha vähe lühema ja kokkuvõtlikuma. Nimelt põhipostituse valmimine võtab aega.
Olen taaskord laeval ja teel Soome, ümbritsetud kullast kätega meestest - professionaalsetest ehitajatest.
Nädalavahetus oli suurepärane, saime väga palju tehtud: panin lambi lakke ja tõime poest söögilaua ära. Samuti sai grill-tšillitud Arukülas ja kaasa elatud superstaaride meeletule gladiaatorlikule võistlusele, mis tegi muidugi lõpus kurva ja väga vale pöörde. Aga tulemust vist kõik teavad. Long live Rosanna!
Suvi on lõpuks käes ja villastest sokkidest võib jälle koiperele pesa ehitada.
Pulmatrallini 2 nädalat. SUPEREXCITED! LOL!
Ootan juba väga uut nädalat. Saan jälle kodust eemale minna tööd rabama. Loodan, et selga ära ei nikasta ja et porgandid maitsevad sama head kui eelmisel nädalal. Muidugi kilo rediseid möödunul nädalal kaasa võtta oli ilmselge viga.
Head nädalat teile siiralt, kallid kuulajad. Parema Eesti nimel!
Y.

Pime kui öö!

Siit minu esimene välkpostitus.

Kell on üks öösel, keedan kohvi ning kohe jätkan oma teekonda Jönköping -> Kappelskär, kokku 5 h.

Ennist nägin just, kuidas üks napakas oli ennast autoga ümber posti keeranud nii nagu mõni B-kategooria Tsehhi striptiisitar. Miks nad nii teevad, ei tea. Kindlustuspettus? Arvatavasti.

Samuti nägin ühte kitsepoissi, kes oli teeäärt piiravast aiast kuidagi läbi pugenud. Ainult aja küsimus, millal ta otsustab teispool teed elavale Peetrile külla minna. Teised kaks olid õnneks veel aias sees.

Tegelikult mulle meeldib uhkes üksinduses läbi une ja öise Rootsi rännata. Joon kohvi kuulan head Eesti muusikat. Palju häid mõtteid :)

Treiler on täis erinevaid postipakke, mis kõik on kellegi poolt Häkkineni kodumaal läbi kataloogide tellitud. Elagu tarbijad!

Nüüd aga head teed mul minna. Teile head ööd :)

Ma võtan selle näpu ära!

Selle nädalaga saigi teoks mu teine suurim hirm ja kartus (esimest kohta hoiavad maasikad), mida blogi pidamise esimestest hetkedest, mõtetest ja tähemärkidest alates olen kartnud ning uneski näinud. Nimelt oli mu nädal igav, pikk, vihmane ja sõiduvaene. Kui te juba praegu tahaksite siit lahkuda, siis ei hoia teid kinni. Hüvasti.

Aga teile, kes leidsite ka vihmapilved huvitavamad olevat kui teie enda elu, räägin enda nädalast pikemalt.

Esimese lõigu pühendan adrenaliinisõltlastele, kelle valu ja vajadust, elust kõik ja rohkemgi võtta, üritan leevendada. Selle nädala põnevaimaks hetkeks pean eilset laevasõitu Rootsist Soome, kus veetsin terve päeva aknata kajutis magamas. Just nimelt - akent polnudki.

Põhiteema arenduse aga põimin siiski terve nädala sündmuste ümber nagu näljase wörmi (eelmisel nädalavahetusel loodussaatest nähtud usjas taim, mis ennast teiste taimede ümber mässib, et sealt siis toitu ammutada), kes selle informatsiooni juba inimestele loetavasse vormingusse paiskab.

Pooleli jäi kogu lugu sinna, kus olin saabunud suurele Silja Symphony laevale ning parasjagu oma silmi taga otsisin, mis suurest hämmingust, kullast ja karrast ning natukene ka väsimusest olid peast välja kukkunud.

Laeval suurt rohkemat ei toimunudki. Kogu selle sõidu juures nautisin seda, et tavapärase 8 h asemel sõitis laev tervelt 18 h. Vahemaa oli ka pikem, nii et midagi müstilist siit ärge otsige. Teisesõnaga oli mul aega meeletult ning sain ennast korralikult tulevaseks väsitavaks nädalaks välja puhata.

Stockholmi Tallinki sadama juures meeldib mulle, et asukohaks on sellel praktiliselt südalinn ning et kusagile suurematele teedele jõuda, tuleb enne läbida terve rida takistusi ja kitsaid tänavaid. Vaade on muidugi vahelduseks suurepärane. Stockholmi jõudsin aga üsna pea tagasi.

Soomest Vantaast peale laetud lubrikandid pidin maha laadima u kahe ja poole tunni sõidu kaugusel Stockholmist, Linköpingus. Huvitav on tolle linna juures asjaolu, et kui mööda E4 kiirteed sealt kõrvalt läbi sõita, palistavad teeääri, nii nagu hambapastaga läikima loodud kroonijuveelid skandaalse riigijuhi pead, suured postide otsas olevad lennukid - nii reisi - kui sõjalennukid. Huvitav vaatepilt. Miks nad seal on, pole aimugi. Üritavad inimeste tähelepanu võita? Üldse ei mõju, sest mina ei vaata neid näiteks kunagi.

Linköpingus läks hästi ning jäin uut laadimiskohta ootama. Kuni selle elus edasiviiva sms-i saabumiseni oli mul enda üllatuseks suhteliselt palju vaba aega ning otsustasin selle sisustada kohalikus kaubanduskeskuses. Või õigem oleks öelda vist kaubanduslinnakus. Väga suur ja tuuline koht. Tegelesin peamiselt window shopping'uga, kuna raha polnud. Nimelt oli palgapäev alles hiljuti olnud.

Õhtul startisin tagasi Stockholmi, kust hommiku pidin saama 4,3 meetrit (kogu treileri sisu 13,6 m) toksilisi kuid samas tuleohtlikke gaase.

Hommikul võtsin väga rahulikult. Sellel nädalal pidi läbisõit suhteliselt väike tulema, seega magasin silma pilgutamata poole kümneni. Uni oli hea. Kui mul aga meenus, kus ja miks ma olen, koputasin MTÜ (võis ka AS olla) uksele ja julgesin küsida oma laadungit. Aga oh üllatust - see saadetis oli juba mineval reedel teele pandud (oli juba aga kolmapäev). Logistik teeskles oma saadetud sõnumitega muidugi hämmingut, kuid nii juhtub, kui oled laisk ja hooletu. Vabandas ka, kuid ega mina oma km-i nende vigade pärast väiksemaks küll tegema ei hakka. Kõhklemata riisun neilt kogu raha.

Saatis aga uue laadimise ning asusin teele. Oma 'sõpra' tundes oleksin pidanud taaskord halba aimama. OTSE LOOMULIKULT ei olnud sealtki midagi saada. Teesklesin seekord ka ise natuke üllatust - seltsis ikkagi segasem. Kogu see jama suurendas minu metsikut kuid hiilgavalt sõidetud läbisõitu u 350-400 km. Mulle sobis suurepäraselt.

Kolmanda kohaga läks õnneks. Öine sõit algas Örebrost ning hommikuks olin taaskord jõudnud Kopenhaagenisse - mõnus nagu alati, täis narkootikume ja kriminaale. Õhtul startisin juba tagasi Kappelskäri suunal, et jälle Soomet väisata.

Kappelskäri sadam on huvitav koht oma pidevas arengus ja liikumises. Laevale minemiseks on umbes 28 rada, kus pead oma autole õige rea leidma, et siis tagasihoidlikult laevale lubamist ja suunamist oodata. Minu loogika läheb siin aga alati katki, sest millist rida ma ka ei valiks, ikka lastakse mind laevale viimaste seas. Pärast öist sõitu on soov süüa saada ja magama pääseda suur. Olen aasta aega katsetanud huvitavaid ja huvitavamaid teooriaid, kuid nagu seekordki näha oli, käib selle sadama filosoofia kõrge kaarega üle minu rasvase lokiga peanupu.

Hea asjana sain aga laevale jõudes sealt hiljem väljumiseks üsna hea stardipositsiooni. Nimelt Soomes Naantali sadamas asub tankla, kuhu kiirustavad kõik laevalt pääsevad karvased ja sulelised ning venelased. Seega on väga hea olla esimeste väljujate seas, sest muidu pead tanklas juba 20-30 min niisama ootama. Siit algaski aga selle nädala viimane kuid suurim nali.

Vahepeal räägin ära, mis jant mul iga nädal Naantalis laevalt pääsedes algab. Eesmärgiks on mul jõuda Vantaas (Helsingi äärelinn) asuvasse Itella logistikakeskusesse. Kuid sinna pean ma kiirustama, kuna kui ma jõuan sinna liiga hilja, on üks jobu minust juba ette jõudnud ning mina pean oma laadimist kuni tund ootama. Küsimus on 15-20 minutis edumaas.

Olen siis laeval ja üliõnnelik oma hea stardipositsiooni üle. Sadamasse jõudes juhtub aga midagi naljakat, nagu minuga ikka. Kui ma midagi väga tahan ja ootan, lööb saatus mulle kui terve talvise hooaja kapi otsas kopitanud kärbsepiitsaga vastu vahtimist.

Kui kõik oleks nagu valmis ja võiksin laevalt maha sõita, on üks ainus inimene laevas, kes oma autot üles ei leia. Ning selle juba suhteliselt krõbedas eas Eesti pärisorjade järeltulija auto oli pargitud minu ette. Lõppresultaat- viimane, kes laevast lahkub, olen mina. Küsite, kuidas see võimalik on? Welcome to the curious life of Ülar Nellis. Niisiis stardin sadamast, peas kurikuulsad crazy eyes ja taustaks Lehmakommionude "Äpu näärilaul" (http://www.lehmakommionud.com/mp3/lehmakommionud-apu-naarilaul.mp3), et 83 km/h üle pudrumägede ja piimajõgeda õndsa tuleviku poole kihutada.

Enne viimast peatust on mul vaja teha veel üks väike mahalaadimine Kimitos, kus laadijaks pole keegi muu kui ma ise. Niigi juba ajalises kitsikuses olles juhtub sealgi see, mis minuga kunagi varem seal veel juhtunud pole. Liigkõrgeks pakitud alus otsustab lihtsalt kummuli kukkuda, et ma saaks jälle karp karbi haaval kõik selle kokku korjata. Kärbsepiits? Vahepeal mõtlesin isegi sellele, et kas saatus üritab mind jälle milleski halvast hoida nagu paar nädalat tagasi? Aga ei. Ta oli arvatavasti lihtsalt veidi napsune ja mässumeelne nagu puberteedis vaevlev noor keskerakondlane.

Itellasse jõudes oli muidugi juba hilja. Temake oli mind jälle võitnud. Väga ei morjendanud :) Sealt edasi kulges kõik aga juba tavapärast rada - hommikul (laupäeval) laevale ja koju.

Taanlane ja rootslane

Ei suuda veel oma postitust kokku tõmmata. Seda lõppu kirjutan juba kodus ja päris rüperaali peal - klaviatuur ja puha. Aga lihtsalt tahaksin ära rääkida loo ühest taanlasest ja rootslasest, enne kui mälu mind petma hakkab või päris maha jätab. Nad ei olnud küll koos, aga juhtum oli sarnane, millega nad oma maa häbisse jätsid.

Paar nädalat tagasi olin Taanis Kopenhaagenis teel ühele laadimisele ja minust põristas (lausa kihutas) mööda keskmisest vanem väikeauto, hirmsa häälega pelikane tagasi lõunamaale hirmutades. Päike paistis ja tuju oli hea ning üsna pea oli päev lõppemas.

Oli ta siis minust möödunud ja kohe ka rea vahetanud. Nüüd oli ta minu ees samal rajal. Järgmise valgusfoori taha jõudsime koos ning seisatasime hetkeks mõnusalt. Kui valgusfooris tuli roheliseks vahetus, ei mõelnudki see vana põrsas sõitma hakata. Kusjuures kõrvalreal olev auto käitus vägagi sarnaselt. Kuna mul tuju hea oli, ootasin rahulikult 10-15 sekundit (roheline tuli võib-olla kokku kestabki ainult 20-25 sekundit) ning nähes, et enne jõuab mul pere sündida kui et nemad liikuma hakkavad, otsustasin väga hellalt signaali anda. See oli tõesti ainult hetkeks ja väga vaikselt (minu auto signaal muide teeb väga mõnusat undavat häält). Ja oligi korras, pani käigu sisse, kiirendas ning üritades autot ühes tükis hoida, jõudis ta veel käe aknast välja pista ning mulle keskmist sõrme viibutada. Tõesti jah? Üllatus oli suur. Järgmisel ristmikul, kus ta parempöörde tegi, kordas ta oma varem valmisõpitud etteastet (kuna esimesel korral see nii menukas oli olnud) ning lahkus ajaloo areenilt. Kummaline tegelaskuju.

Rootslasega juhtus äpardus, kui reede hommikul olin pärast ööd jõudnud Stockholmi. Kõik läks väga hästi - olin suutnud ennast ületada ning ummikutest ette jõuda. Kell oli veel piisavalt varajane. Kuna kiirused olid  enne suuremat kurvi üsna aeglased, sõitsin masenduses töörahvast vedava bussi järel ning üsna lähedal. Tuletan meelde, et kiirus oli küll aeglane aga see eest ühtlane.

Ja järsku keera üks rootslane mulle väga äkiliselt ette, et sealt siis kohe uuesti paremale aeglustusreale keerata ning üleüldse kolmandas suunas sõita.

Kuna oli tekkinud ohtlik olukord, otsustasin teda natukene hurjutada ning vilgutasin korraks tuledega. Taaskord tegin seda väga vaikselt ja ettevaatlikult, et mitte kedagi pimestada. Pealegi on mu esilaternad nagu öös suikuvad küünlad, kuhu väga mõnus on sisse vaadata. Tõeline romantika.

Aga jällegi, täiesti ootamatult, temal käsi püsti ja see keskmine kuid kõige vägevam lipuvarras uhkelt põhjanaela poole suunatud. Mis küll inimestel viga on? Mainin, et seekord oli autoks uuem Audi, mille omanik võiks ju ometi vähe kõrgema palgaga haritud ja kasvatusega inimene olla. Aga ei - ikkagi ahv lambanahas.

Sellele nädalale pole midagi rohkem lisada. Kohe-kohe on juuni ja varsti jälle jõulud :)

PS. Superstaari saatest langes välja Triin. Kahju. Minu lemmikuks jääb siiski vaieldamatult Orelipoisi "Valss".

PPS. Olen teinud ka mõned videod ja pildid, mis üritan üles riputada, kui päris blogilehe valmis saan.

Kodo

7:48 On hommik ja istun laevas teel Soome poole. Ilm on lihtsalt super, mis tekitab palju häid mõtteid ja emotsioone ning hea enesetunde. Kui mõistus suudaks sama tunnet toota ka lume ja vihmaga, oleks arvatavasti ravim mitmete haiguste vastu leitud. Enda puhul on lihtsalt vaja leida asju, mis positiivselt edasi viivad, kuna esmaspäeva varahommikul voodist tõustes muutub meel üsna mõruks, mõeldes kodust lahkumisele ja kõigele heale ning armsale, mis maha jääb. Selles postituses otsustasingi kirjutada üht-teist ka kodusest olukorrast.

Esiteks pean rääkima koerast, kes meie juures elab. Punane pikakarvaline taks. Nuhtlus nimega Rämsi. Heas mõttes muidugi.

Eelmisel nädalal ületas väike tegelane uudiskünnise ning tõusis kollase ajakirjanduse tagakülje staariks. Ala, millega ta otsustas kuulsaks saada, oli ennast kõigepealt paksuks süüa, et siis tõsiselt kaalujälgimisega tegelda. Protsess on veel pooleli, kuid vaadates, kuidas ta ennast igapäev naeratades peeglist vaatab, võib arvata, et ta ise on juba tulemusega väga rahul. Või üritab ta meile lihtsalt psühholoogiliselt alateadvuses  selgeks teha, et aeg on toidukoguste suurendamiseks küps. Pigem vist teine variant.

Pühapäeval käis ta ennast näitamas ka teistele suguvendadele Ülemiste keskuse parklas heategevuslikul loomade üritusel. Koerte keelt ei oska, kuid arvatavasti oli ta sõnum midagi taolist, et põgenege kuni veel suudate: toidukogused jäävad aina väiksemaks ja vaiksemaks...ja ise aina nõrgemaks... nõrgemaks. Õhtulehele poseerimise ning Ülemiste keskuse külastamise vaev kompenseeriti suure kotitäie toiduga.
Artikkel online's http://www.ohtuleht.ee/427690.

Kodust saime ära viidud suure enamuse viimsest ehitusprahist. Kõik põrandad on kaitsva kattepaperi embusest vabastatud ning korter näeb välja juba väga kodune ja mõnus. Kes ei tea veel, siis oma kodu ostsime u 2,5 aastat tagasi ning siiani on toimunud suurem renoveerimine, väikeste tagasilöökidega muidugi. Töö on olnud tõsine ja tihtipeale oli motivatsioongi kärme kaduma. Seda suurem aga on heameel hetkeolukorra üle. Minu praeguse tööta ei oleks seda kõike aga suutnud, kuna korter on niikui põhjatu ameerika koduperenaine, kellel vajadusi rohkem kui näppudel küüsi. Kunagi tulevikus saame ehk ka mõne pildi tehtud, et seda rõõmu siin teistelegi jagada. Selge on ju see, et kõiki ma külla kutsuda ei suuda. Mõnda ei tahagi. SINA aga ära muretse- niikaua kuni sa seda siin loed ja väga ei kritiseeri, oled pigem + märgiga tegelane ning võimalus küllakutseks suur.

18:24 Oh jummel... töö. Niisiis laadisin täna Vantaast Neste Oil lubrikante ja muid õliseid produkte ning sihtkohaks Linköping Rootsis. Tee on tuttav ning esialgu arvasin, et midagi erilist sellel nädalal ei toimugi. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Kui tavaliselt olen läinud mingile suvalisele praamile Naantalist (Turu linna lähistel, u 170 km Helsingist), siis täna topiti mind otse Helsingis laevale, millega põrutan otse Stockholmi.

Laevaks on SiljaLine Symphony, millel oli minu jaoks tõeline karpi lahti tegev efekt, kuna see lihtsalt sama suur on kui Stalini unistus maailmavalitseja kullatud taktikepist. Kes pole sellega kunagi sõitnud, siis näiteks ühel korrusel on pikk kaubandustänav laeva ühest otsast teise, restoranid, poed ja kohvikud mõlemal pool. Kohvikutel on isegi väliterass olemas, kuigi asutakse siiski laevas sees. Samuti mängis elav muusika ning ringi sõitis jalgrattatakso,  sarnane Tallinna vahel näha olevatele.

Lisaks sellele muidugi ka kõigil teistel korrustel omad meelelahutusasutused.

Igatahes  nüüd on ootused ülejäänud nädala suhtes suured, kuna algus ju nii ääretult, kuid samas tuttavalt põnev olnud.

PS. Minu 1,5 aastase autojuhi karjääri jooksul esimest korda karjus täna üks laadija mu pihta, kuna üks alus oli kummuli kukkunud. Sain väga haiget ja pärast nutsin autos natukene.

Oi oi.

Olen taas laeval ja teel kodu poole. Pean tõdema, et siit teispooluselt on seda bestselleri kanditaati väga kummaline nikerdada. Teadupärast toimus ju maailma lõpp.

Nädal oli 'väga hull' (nagu noored räägivad). Hetkel on veel suur väsimus, samas juttu väga palju, mida sooviksin kõik siin kirja panna. Laevale pääsesin jälle tänu sellele, et olin esimesena sadamas ja esimesena järjekorras viimasel hetkel vabanevatele piletitele. Fully booked! Kummaline, kuhu nad kõik mahuvad? Bussidega rahvas tuli kohale juba 2,5h enne lavale minekut, et sadamakohvikus paremad kohad haarata. Püstitatud eesmärgi täitmisega, milleks oli enne laeva väljumist vähemalt 2 õllet juua, said nad ilusasti hakkama. Samutil ei lastud mänguautomaatidel rahulikult hommikukohvi nautida. Igatahes...töövõit! Mina võtsin kohvi ja saiakese ning plaksutades vaatasin kogu seda tsirkust pealt.

Nädala järjejuttu jätkan sealt, kuhu eelmises postituses pooleli jäin. Samas oma töö kriminaalsema poolega (töö- ja puhkeaeg, teemaksud jne) ei hakka teid tüütama ning interneti tähemärke raiskama. Arvatavasti aitan sellega ka natukene maailma päästmisele kaasa, kuna Googel ei pea siis niipalju serveriruumi ja sellega seoses ka elektrit raiskama. Jälle saab üks pingviin kauem elada:)

Kolmapäeva hommikul jõudsin siis pärast 7-tunnist öist sõitu Oslosse. Norra kohta pole taaskord midagi halba öelda. Minu üllatuseks olid parasjagu Pokud trollidel külas ning nad kohvetasid vaikselt kuid mönusalt muheledes metsatukas.

Meeldetuletusena ütlen, et see nädal alustasin päev hiljem ehk teisipäeval, kuid eesmärk oli sama mis tavaliselt. Minu jaoks tähendas see seda, et pidin kusagilt näpistama lisa 24 tundi.

Hommikul Rootsi-Norra piirile jõudes juhtus see, et poolteist tundi ei saanud enam liikuma, kuna kauba saatja-saaja omavahelisde rahade liigutamised ja paberid polnud veel päris korras. Ilm oli ilus ja sain kauem Eesti raadiot kuulata (mobiilne internet levib mul vaid Rootsis). Kui lõpuks startisin, oli kell juba nii kaugel, et pidin teed jagama tööle kiirustava mägirahvaga.

Mahalaadimine võttis samuti u 50 minuti tavapärasest kauem. See tähendas aga seda, et juba oli mu graafik pea 2,5h maha jäänud. Võiks arvata et paha-paha, kuid edasised sündmused näitasid, et hoopis hea-hea.

Uus aadress, kuhu kiirustama pidin, asus 4 h sõidu kaugusel lõunas ning minu naishäälelise gps-navigatsiooniseadme poolt värskelt kalkuleeritud info kohaselt pidin kohale jõudma 15.40, ehk 20 minutit enne OÜ sulgemist. Pidin arvestama ka sellega, et tee peale jääb Göteborg, mille ummikud mu niigi nappi aega just kui kosmilised langoljeerid tahavad nahka pista. Seega mis muud kui gaas põhja (rekka jaoks tähendab see 83km/h).

Selle maise rännaku esimene üllatus tuli pärsti poole tunnist sõitu, kui jõudsin politsei kontrollplatsile (tee ääres olev tehnilise kontrolli nn keskus, kus nad kontrollivad kõike, mida sa ei taha, et nad kontrolliksid). Selle asukohast olin ma teadlik, kuid üldjuhul on see kinni olnud. Seekord olid aga poisid kohal ja valmis bussi- ja rekkajuhtidele selgeks tegema, et sa sõita ei oska, su auto on paras surmakaarik ning üleüldse otsi parem töö. Nüüd tulid mulle aga appi varem piiril ja laadimisel kauem kulunud tunnid, sest minu nina all lõpetati autode platsile kutsumine ning sain uhkelt aga samas tänulikult edasi sõita. Järgmine selline komöödiaklubi asus kahe tunni sõidu kaugusel, seega sain Müstilise Venemaa saateid kuulata ja kohvi juua.

Jõudes seekord Rootsi politsei kontrollplatsi juurde, tabas mind jälle üllatus: plats oli rekkaid täis ning viimane auto just keeras sisse. Minult JÄLLE ei tahetud panust Rootsi riigi mulli-lõhkemise-ootuses virelevasse majandusse. Saatus soosis mind :) Nüüd olin juba ülimalt tänulik iga minuti eest, mis ma olin varem üleliia kulutanud. Võib tekkida küsimus, miks ma neid maapealseid saatana saatkondi kardan? Nagu ma kusagil juba varem olen maininud: trahvi saad sa nagunii, küsimus on vaid ajas. Rohkem neid kohti enam ei tulnud ja hetkel olin veel graafikus.

Göteborgis jäin otse loomulikult ummikusse ja ei nõudnud see minult lisaaega rohkem ega vähem kui 20 minuti. Seega näitas minu gps, samal ajal ohtralt ümberarvutusi tehes, et jõuan täpselt kell 16. Saatus vist siiski ei soosi mind? Saa siis aru. Kohale jõudsingi kell neli ja koormat enam ei saanud.

Järgmisel hommikul hakkas kogu nali mõttetu ootamisega jälle pihta, kuna kauba saatja ja logistik ei suutnud oma vahel kokku leppida, millise saepuru hunniku ma tohin võtta ja millise poole ei tohi mitte kiigatagi. Ajakulu kokku 3,5h, millest laadimine ise võttis 20 minutit. Ei sobinud see minu plaanidega sugugi. Nimelt olin otsustanud jõuda pärastlõunaks Taani, koorma ära anda ning õhtul juba uue laadimise korraldada, et saaks alustada teekonda kodu poole. Seega sõita oli veel palju ja hommikused saepuruvaidlused ei aidanud mu autol mitte kiiremini sõita.

Koormatäie saepuruga jõudsingi enam-vähem sihtkohta. Täpsele aadressile ei jõudnu sellepärast, et ei leidnud ühtegi teeotsa, kust ma tohiksin oma autoga sisse keerata. Küll oli madala silla märk ja teises kohas lihtsalt rekka keelumärk. Samas teadsin, et vajaminev asukoht on seal samas maantee kõrval metsatuka sees. Kogu jama kestis umbes poolteist tundi ning kui olin otsustanud treileri tagant ära võtta ning lihtsalt ninaga uurima minna (nina: auto ilma treilerita), saatis logistik mulle Saepuru-Sassi telefoni numbri, samas vaikselt mainides, et see minule antud aadress on vist üleüldse vale. No tere hommikust! Telefonile minu õnneks keegi ei vastanud, kuna suhted Taani keelega pole kõige paremad.

Uus aadress asus vaid paari km kaugusel, seega otsustasin sealt õnne otsida. Seekord läks hästi. Bossut ennast ei olnud, proua toimetas aias, kuid tõeline Ida-Euroopast pärit ori (võib olla oli seal hoopis raha eest tööl, ei küsinud) võttis mind lahkelt kuid kohvi pakkumata vastu ning töö võis alata. Tegemist oli siis üsna suure mõõtmelise alaga, kus peamisteks elanikeks suuremat mõisate põletamist plaanivad hobused. Samuti nägin põllul kitsi, kes vahvalt metskitsedega sõbrustasid.

Kuna ajaliselt oli hävinud juba hommikust saati, läks õhtu väga kiireks. Viimne laadimine pidi lõppema 21.30, mina jõudsin kohale aga 22.30. Tagatipuks olid laomehed lusikad nurka visanud ning kogu töö pidin ise ära tegema. Saatus küll ei soosinud mind tollel päeval, kuid kõigi kiuste, nuttes ja magades, tegin ära kõik mis palutud.

Öises Rootsis, kus tavaliselt uhkemad ja suuremad loomad on ennast tee äärde vaatamiseks ritta seadnud, valitses täielik vaikus. Sõitsime (mina ja minu tuules laperdavad kõrvad) läbi sumeda öö Kappelskäri poole. Rohkem põnevusi ei juhtunud ja laevale jõudes võisin rahulikult magama heita. Kajutil ei olnud kardinaid ning päike paistis vihaselt sisse, kuid minu und see ei seganud.

Kätte oli jõudnudki siis reede ning õhtuks olin Helsingis. Hommikul laeva peale ja kodo.

Selliseid nädalaid ei juhtu tihti ning tavaliselt putitan suurema osa ajast oma ajaloohõngulist sülearvutit.

PS. Ühest asjast ei saa aru, et kui oma eestikeelses nutitelefonis T9 teksti sisestust kasutades üritan kirjutada sõna 'aitäh', miks ta esimeseks variandiks pakub mulle sõne 'bitch' ning siis alles oma armsa emakeelse täheühendi?

PSS. Üleval olev pilt on lihtsalt ühest tänavast Taanimaal, kuhu normaalne eurooplane oma jalga tõsta ei julge.

Nina püsti tulevikku.

Olen laevas ja teel Norrasse. Nädalane ring hakkas jälle otsast peale, nagu see juba aasta aega käinud on. Minu enda väike oravaratas :) Ilm läks ka külmaks ning nüüd pole vist tõesti enam millestki rääkida. Igatahes täna pidin jopega oma toimetusi tegema.

Nädalavahetus oli natuke erilisem kui tavaliselt. Üle 5 kuu lasti lõpuks Saaremaale ning seal oli tore. Midagi vähemat pole sealt kunagi loota. Võin vist vabalt öelda, et meite pere sellesuvine pulmatrall sai oma avalöögi. Kuu aega ongi jäänud tähtsündmuseni, milleks on see, et saan esimest korda elus päris pulmas viibida. Asjaosaliste jaoks on see arvatavasti veelgi tähtsam. Aga pole kindel.

Esmaspäeva hommikul startisin uuesti Soome, et leida uut materjali oma postitustele (mis ongi saamas mu peamiseks rännakute põhjuseks). Seal polnud suurt midagi peale metsiku pidutsemise, tänavatel kihutamise ja lippude lehvitamise, milleks andis alust legendaarne hokivõit. Mina oma koormat ei saanud. Selle põhjuseks aga oli pigem see, et Norras teisipäeval suur pidu ja puhkus. Põhjust ei tea.

Mis meil aga samal ajal Eestis on kui Euroopa pidutseb? Ainult läbi külma ja vihma sinisesse taevasse lennanud unistus Eurovisiooni võidust. Ei taha sellest väga rohkem rääkidagi. Mainin veel vaid seda, et eile Vikerraadios olnud saates, kus räägiti nädalavahetuse tähtsündmusest, lihtsalt pidin pensionäride vahel sõna võtma ja arvamust avaldama. Uskumatu kui palju muresid neil ikka on.

Täna laadisin IDO wc potid ja tarvikud ning olengi jälle teel. Hommikuks juba Oslos.

PS. Selle nädala põhitoiduks valisin brokoli, porgandid ja paprika. Midagi head neist ikka tulema peaks.

PSS. Kelle ei ole telekast midagi vaadata, soovitan alustada sellise sarjaga nagu '30 rock'. Väga humoristlik. Eks oma vaatamis- ja kuulamiseelistustest räägin tulevikus kindlasti põhjalikumalt.

Abladen.

Kui käesoleval nädalal oma blogi püsti ajasin, kartsin veidi, et ei ole väga millestki jutustada peale iganädalase ringkäigu skandinaavias. Ütlen nii... et eksisin. Vähemasti seekord. Ei läinud küll nii kiiresti ja igavalt, kui esialgu lootsin, aga see eest töökalt.

Esialgse plaani kohaselt üritasin jõuda Taani kolmapäeva pärastlõunaks, et õhtul juba tagasisõitu alustada, kuid minu "kallil sõbrannal" logistikul olid teised plaanid. Arvan, et tema horoskoop ei olnud töö tegemiseks talle soodne. Sellest ka tema halb tuju Aga meie eestlased ju teame - kes siis teisele auku kaevab, kui mitte me ise. Et siis... mitte et ta oleks selle natukese, mis ma Norras ja Rootsis olin korralikult peale võtnud, maha laadinud, vaid toppis mu auto korralikult kraami täis ja saatis Taani pääle. Liialdatult võiks öelda, et mahalaadimise kohti oli lõppkokkuvõtteks rohkem, kui mul kaupa jagus.

Vahemärkusena pean siia vahele rääkima, millal on autojuhil halb ja millal hea. Hea on siis, kui ma võtan nt Oslost täiskoorma ja laen selle kõik korraga maha Kopenhaagenis. Halb hakkab aga autojuhil siis, kui ta korjab ühe-kahe aluse kaupa oma kraami teel Oslost Kopenhaagenisse ning selle ka pärast samal viisil sihtkohas  laiali veab. Halvaks teeb selle kõik asjaolu, et kilometraaž on enam vähem alati sama, muutub vaid töömaht, mida kõike jõuad selle ajal teha.

Et siis hetkel olin jõudnud Kopenhaagenisse. Veel olid lootused kõrged ja tuju hea. Siis aga tuligi mängu logistik, kes võttis minult kõik.
Kokkuvõttes ütlen, et tegelikult oli tore: polnud ju kunagi Taanit nii lähedalt näinud... nii lähedalt.... Aga tol hetkel pidin valjusti autos kuritarvitama vanade eestlaste vägisõnu.
Esimenese aadressini jõudmine läks hästi. Ei midagi ootamatut ega huvitavat. Teine koht pani aga kahtlema tee otsast alates, mil ma pidin sinna keerama. Tegemist siis laiuse poolest teega, mida nt Saaremaal kasutavad kohalikud filosoofid poest kesvamärjukese toomiseks. Kuigi see oli asfalteeritud, ei kuivanud pisarad mu silmis. Kahte vähe suuremat sõidukit kõrvuti ei mahtunud. Liisu tõmbamisega selgus, kes pidi ennast  kraavi puruks sõitma. Oli minu õnnepäev.

Keset küla keerasin sisse hobusekasvandusse, et teed küsida. Minu õnnetuseks olid kohal vaid immigrantidest venelased, kes oma reisimiskogemusest saadud keeleoskusega suutsid mulle osavalt selgeks teha, et nad minu jutust midagi aru ei saa. Kõrval olevast mahetalust sain aga teada, et minu sihtmärgiks on paar maja tagasi olnud parfümeeria vabrik. Kuidas ma küll sellisest asjast sain mööda sõita? Võibolla, kuna see nägi välja nagu mõni Eesti puuduses virelev talukompleks, mille viimseks lootuseks kallid eurotoetused.

Teine highlight minu päevas oli, kui küsisin ühe autojuhi käest instruktsioone teatud toimingute tegemiseks ning ta mulle vastas, et in deutsch, bitte. Kunagist saksakeele õpetajat mitte häbisse jättes küsisin temalt: "Wo kann ich mein ladung abgeladen?" Ei tea, kui korrektselt see küsitud oli, kuid järgnes pikk saksakeelne monoloog ning tema käeviibutuse peale sain selgeks ka ilmakaare, kuhu suunduma peaksin.

Kolmas pärl minu päeva ehtivast kaelakeest oli sarnane situatsioon esimese juhtumiga, kus tee tahtis ära kaduda. Seekord oli tegemist aga hoopis kohaliku ravimivabrikuga, mis nägi välja selline, et kui mõni jõuorgan oleks  nende uksele koputanud, siis esimesed lasud lasud oleksid nad lasknud otse läbi ukse ning kolmanda kuuliga oleksid nad ennast maha kõmmutanud. Õnneks läks sealgi kõik hästi. Minu üllatuseks.

Kui Taanit turistina külastada, siis selliste kohtadega on väga raske kokku puutuda. Kuid kõik näeb väga hea ja ehe välja. Ei ole järvi ega mägesid, ometi on väga palju vaadata. Head autojuhid taanlased iseenesest ei ole.

Ülejäänud reis kulges oma tavapärast igavat ja sarnast teed mööda, mida ma iganädalaselt kasutan. Nädalavahetuseks oli plaan Saaremaale jõuda, kuid enne kuhugi jõudmist pidin veel Helsingi sadamas elavas järjekorras hommikul kell 6 piletit lunima. Kõik laevad reedel kuni viimase väljumiseni olid vaja müüdud. Õnneks oli seekord Taara jälle minu poolel.

Hetkel istun aga laevas. Torm on. Ja varsti on kõik jälle hästi:)

Trollide paradiis.

Ei mõelnud tegelikult väga tihti postitusi teha, seda enam et mul midagi ju öelda pole. Aga emotsioon on laes.

Sõitsin öö otsa ning kell 8 (kohalik aeg) jõudsin Rootsi-Norra piirile (Örje). Täielik tuulevaikus, linnud laulavad ja sooja 20 kraadi. Pole veel näha ühtegi kuulsat trolli, mäge ega järve, kuid üle piiri astudes midagi nagu muutuks: õhk on puhas ja karge, taevas sinisem ja rohi rohelisem.  Seda vahet on alati tunda. Paar kilomeetrit edasi sõites lisanduvad sellele kõigele veel hullupööraselt maalilised vaated.
Olenemata sellest, et enamus ajast rooli taga magan - olen seda kõike korduvalt ja korduvalt varem näinud - paneb see endiselt ahhetama.
Norrat soovitan. Ja mitte ainult ehitajatele, kes nagu linnupojud hakkavad pesast (loe: Soomest) välja lendama.

PS. üleval pool kirjeldatu kuulub tegelikult maastikuliselt ja vaadete poolest Norra igavaimate osade hulka.

HETKEL: kell 14:30 Norra-Rootsi piir (Svinesund); sooja 28 kraadi; koormaks 4t potassium hydroxide (sööbiv vedelik, plahvatusohtlik alates 100oC); algab 9h paus, hommikuks taanis.

Maine tervitus!

Nonii, kallid sõbrad. Tundub, et oletegi jõudnud oma elus täielikku tupikusse ehk minu blogi lehele. Hoiatan teid kohe, et kui te siiani pole osanud oma eluga midagi paremat peale hakata, siis siit lehelt te motivatsiooni kindlasti ei saa.
Kuna esmamulje on kõige tähtsam, siis esimese postituse jätan pigem lühikese ja sisutühja.
Läbiv teema saab olema minu töö ja eluga seonduv, kuid kindlasti pikin maasikatena servadele ka lihtsat kriitikat ühiskonna mineviku, oleviku ja tuleviku aadressil.
ENJOY!

Ehk siis.. hommiku kell 6 lahkusin kodust. Helsingi sadamas oli klaasipuhastaja vahel trahvikviitung summas 40 eurot. Ekenäsis laadisin wc-potid ning hetkel olesklen laeva kajutis (18:01). Telekast tuleb 'Kuumad 70ndad'. Kell 00:15 jõuame Kappelskäri ja algab minu 7-tunnine rännak läbi öise Rootsi. Hommikuks olen Norras.

I love my job 8)