Kodo

7:48 On hommik ja istun laevas teel Soome poole. Ilm on lihtsalt super, mis tekitab palju häid mõtteid ja emotsioone ning hea enesetunde. Kui mõistus suudaks sama tunnet toota ka lume ja vihmaga, oleks arvatavasti ravim mitmete haiguste vastu leitud. Enda puhul on lihtsalt vaja leida asju, mis positiivselt edasi viivad, kuna esmaspäeva varahommikul voodist tõustes muutub meel üsna mõruks, mõeldes kodust lahkumisele ja kõigele heale ning armsale, mis maha jääb. Selles postituses otsustasingi kirjutada üht-teist ka kodusest olukorrast.

Esiteks pean rääkima koerast, kes meie juures elab. Punane pikakarvaline taks. Nuhtlus nimega Rämsi. Heas mõttes muidugi.

Eelmisel nädalal ületas väike tegelane uudiskünnise ning tõusis kollase ajakirjanduse tagakülje staariks. Ala, millega ta otsustas kuulsaks saada, oli ennast kõigepealt paksuks süüa, et siis tõsiselt kaalujälgimisega tegelda. Protsess on veel pooleli, kuid vaadates, kuidas ta ennast igapäev naeratades peeglist vaatab, võib arvata, et ta ise on juba tulemusega väga rahul. Või üritab ta meile lihtsalt psühholoogiliselt alateadvuses  selgeks teha, et aeg on toidukoguste suurendamiseks küps. Pigem vist teine variant.

Pühapäeval käis ta ennast näitamas ka teistele suguvendadele Ülemiste keskuse parklas heategevuslikul loomade üritusel. Koerte keelt ei oska, kuid arvatavasti oli ta sõnum midagi taolist, et põgenege kuni veel suudate: toidukogused jäävad aina väiksemaks ja vaiksemaks...ja ise aina nõrgemaks... nõrgemaks. Õhtulehele poseerimise ning Ülemiste keskuse külastamise vaev kompenseeriti suure kotitäie toiduga.
Artikkel online's http://www.ohtuleht.ee/427690.

Kodust saime ära viidud suure enamuse viimsest ehitusprahist. Kõik põrandad on kaitsva kattepaperi embusest vabastatud ning korter näeb välja juba väga kodune ja mõnus. Kes ei tea veel, siis oma kodu ostsime u 2,5 aastat tagasi ning siiani on toimunud suurem renoveerimine, väikeste tagasilöökidega muidugi. Töö on olnud tõsine ja tihtipeale oli motivatsioongi kärme kaduma. Seda suurem aga on heameel hetkeolukorra üle. Minu praeguse tööta ei oleks seda kõike aga suutnud, kuna korter on niikui põhjatu ameerika koduperenaine, kellel vajadusi rohkem kui näppudel küüsi. Kunagi tulevikus saame ehk ka mõne pildi tehtud, et seda rõõmu siin teistelegi jagada. Selge on ju see, et kõiki ma külla kutsuda ei suuda. Mõnda ei tahagi. SINA aga ära muretse- niikaua kuni sa seda siin loed ja väga ei kritiseeri, oled pigem + märgiga tegelane ning võimalus küllakutseks suur.

18:24 Oh jummel... töö. Niisiis laadisin täna Vantaast Neste Oil lubrikante ja muid õliseid produkte ning sihtkohaks Linköping Rootsis. Tee on tuttav ning esialgu arvasin, et midagi erilist sellel nädalal ei toimugi. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Kui tavaliselt olen läinud mingile suvalisele praamile Naantalist (Turu linna lähistel, u 170 km Helsingist), siis täna topiti mind otse Helsingis laevale, millega põrutan otse Stockholmi.

Laevaks on SiljaLine Symphony, millel oli minu jaoks tõeline karpi lahti tegev efekt, kuna see lihtsalt sama suur on kui Stalini unistus maailmavalitseja kullatud taktikepist. Kes pole sellega kunagi sõitnud, siis näiteks ühel korrusel on pikk kaubandustänav laeva ühest otsast teise, restoranid, poed ja kohvikud mõlemal pool. Kohvikutel on isegi väliterass olemas, kuigi asutakse siiski laevas sees. Samuti mängis elav muusika ning ringi sõitis jalgrattatakso,  sarnane Tallinna vahel näha olevatele.

Lisaks sellele muidugi ka kõigil teistel korrustel omad meelelahutusasutused.

Igatahes  nüüd on ootused ülejäänud nädala suhtes suured, kuna algus ju nii ääretult, kuid samas tuttavalt põnev olnud.

PS. Minu 1,5 aastase autojuhi karjääri jooksul esimest korda karjus täna üks laadija mu pihta, kuna üks alus oli kummuli kukkunud. Sain väga haiget ja pärast nutsin autos natukene.