Kui käesoleval nädalal oma blogi püsti ajasin, kartsin veidi, et ei ole väga millestki jutustada peale iganädalase ringkäigu skandinaavias. Ütlen nii... et eksisin. Vähemasti seekord. Ei läinud küll nii kiiresti ja igavalt, kui esialgu lootsin, aga see eest töökalt.
Esialgse plaani kohaselt üritasin jõuda Taani kolmapäeva pärastlõunaks, et õhtul juba tagasisõitu alustada, kuid minu "kallil sõbrannal" logistikul olid teised plaanid. Arvan, et tema horoskoop ei olnud töö tegemiseks talle soodne. Sellest ka tema halb tuju Aga meie eestlased ju teame - kes siis teisele auku kaevab, kui mitte me ise. Et siis... mitte et ta oleks selle natukese, mis ma Norras ja Rootsis olin korralikult peale võtnud, maha laadinud, vaid toppis mu auto korralikult kraami täis ja saatis Taani pääle. Liialdatult võiks öelda, et mahalaadimise kohti oli lõppkokkuvõtteks rohkem, kui mul kaupa jagus.
Vahemärkusena pean siia vahele rääkima, millal on autojuhil halb ja millal hea. Hea on siis, kui ma võtan nt Oslost täiskoorma ja laen selle kõik korraga maha Kopenhaagenis. Halb hakkab aga autojuhil siis, kui ta korjab ühe-kahe aluse kaupa oma kraami teel Oslost Kopenhaagenisse ning selle ka pärast samal viisil sihtkohas laiali veab. Halvaks teeb selle kõik asjaolu, et kilometraaž on enam vähem alati sama, muutub vaid töömaht, mida kõike jõuad selle ajal teha.
Et siis hetkel olin jõudnud Kopenhaagenisse. Veel olid lootused kõrged ja tuju hea. Siis aga tuligi mängu logistik, kes võttis minult kõik.
Kokkuvõttes ütlen, et tegelikult oli tore: polnud ju kunagi Taanit nii lähedalt näinud... nii lähedalt.... Aga tol hetkel pidin valjusti autos kuritarvitama vanade eestlaste vägisõnu.
Esimenese aadressini jõudmine läks hästi. Ei midagi ootamatut ega huvitavat. Teine koht pani aga kahtlema tee otsast alates, mil ma pidin sinna keerama. Tegemist siis laiuse poolest teega, mida nt Saaremaal kasutavad kohalikud filosoofid poest kesvamärjukese toomiseks. Kuigi see oli asfalteeritud, ei kuivanud pisarad mu silmis. Kahte vähe suuremat sõidukit kõrvuti ei mahtunud. Liisu tõmbamisega selgus, kes pidi ennast kraavi puruks sõitma. Oli minu õnnepäev.
Keset küla keerasin sisse hobusekasvandusse, et teed küsida. Minu õnnetuseks olid kohal vaid immigrantidest venelased, kes oma reisimiskogemusest saadud keeleoskusega suutsid mulle osavalt selgeks teha, et nad minu jutust midagi aru ei saa. Kõrval olevast mahetalust sain aga teada, et minu sihtmärgiks on paar maja tagasi olnud parfümeeria vabrik. Kuidas ma küll sellisest asjast sain mööda sõita? Võibolla, kuna see nägi välja nagu mõni Eesti puuduses virelev talukompleks, mille viimseks lootuseks kallid eurotoetused.
Teine highlight minu päevas oli, kui küsisin ühe autojuhi käest instruktsioone teatud toimingute tegemiseks ning ta mulle vastas, et in deutsch, bitte. Kunagist saksakeele õpetajat mitte häbisse jättes küsisin temalt: "Wo kann ich mein ladung abgeladen?" Ei tea, kui korrektselt see küsitud oli, kuid järgnes pikk saksakeelne monoloog ning tema käeviibutuse peale sain selgeks ka ilmakaare, kuhu suunduma peaksin.
Kolmas pärl minu päeva ehtivast kaelakeest oli sarnane situatsioon esimese juhtumiga, kus tee tahtis ära kaduda. Seekord oli tegemist aga hoopis kohaliku ravimivabrikuga, mis nägi välja selline, et kui mõni jõuorgan oleks nende uksele koputanud, siis esimesed lasud lasud oleksid nad lasknud otse läbi ukse ning kolmanda kuuliga oleksid nad ennast maha kõmmutanud. Õnneks läks sealgi kõik hästi. Minu üllatuseks.
Kui Taanit turistina külastada, siis selliste kohtadega on väga raske kokku puutuda. Kuid kõik näeb väga hea ja ehe välja. Ei ole järvi ega mägesid, ometi on väga palju vaadata. Head autojuhid taanlased iseenesest ei ole.
Ülejäänud reis kulges oma tavapärast igavat ja sarnast teed mööda, mida ma iganädalaselt kasutan. Nädalavahetuseks oli plaan Saaremaale jõuda, kuid enne kuhugi jõudmist pidin veel Helsingi sadamas elavas järjekorras hommikul kell 6 piletit lunima. Kõik laevad reedel kuni viimase väljumiseni olid vaja müüdud. Õnneks oli seekord Taara jälle minu poolel.
Hetkel istun aga laevas. Torm on. Ja varsti on kõik jälle hästi:)
No comments:
Post a Comment