Suvehooaeg!

- Örje, Rootsi-Norra piir, 5.40 AM-

Tere hommikust, kallid ja armsad lugejad! Olen taaskord jõudnud pärast öist sõitu Norra piirile. Ilm on ilus, emotsioonid head, kuid kere on sama väsinud kui pesumasinas kaduma läinud paarilist otsiv sokk.


- Kell 4 varahommikul, +18oC, Karlstadi (SWE) lähistel vägijooki keetmas -

Pean aga kurbusega teatama, et eelmise nädala lõpus leidis mind lõpuks loominguline kriis ja tähemärkide puudus. Sellest on ka tingitud uue postituse hilinemine. Kuid olles nüüd lasknud tal terve nädalavahetuse süüa ja möllata mõtete viljapõllul ning kõrvale juua värsketest ideedest pressitud mahla, usun, et suudan ta tordivormi suruda ning ahjus midagi head ja loetavat tast valmis küpsetada.

Algas siis kogu lugu eelmise nädala esmaspäeval, kui pidin taas leivaraha teenimise eesmärgil Soome poole rändama. Et uut koormat saada, oli enne vaja Taanist imporditud ventilaatorid erinevatesse Bauhofi kauplustesse laiali vedada. Võiksin neid vist isegi lühidalt ja hellitavalt ventilaator-suvekuulutajateks nimetada, kuna annavad märku soojade ilmade saabumisest. Teised kaubaartiklid, kellele väga meeldib hetkel tootjariigist mööda Euroopat laiali rännata, on erinevad konditsioneerid. Aga sellest ei taha ma teile rääkida.

Uue koorma sain Helsingist umbes 40-kilomeetri kaugusel asuvast Rajamäki asulast. Seal asub nimelt kasumi teenimise eesmärgil loodud ettevõte, kes tegeleb aktiivselt erinevate alkohoolsete jookide pakendamisega ning töötajate ninade järgi otsustades ka suuremat sorti degusteerimisega.

Õnnelikeks väljavalituteks, kel õnnestus minu ülevaatusest esimese korraga läbi läinud treileris, mis on külgedelt hall ja otstest punane, Rootsi põrutada osutusid viinapudelid. Just nimelt - klaasist anumad, mis peidavad endas kurjakuulutavat läbipaistvat, väga vastikut ja kibedat mõruvett, mida teinekord samas väga mõnus januga kummutada (Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist, aga ei pruugi).

NALI! Mitte, et tegemist alkoholiga poleks, vaid et seda mõnus kummutada on.

Laadungi lõppsihtmärgiks sai Stockholmi linn, Rootsis. Miks ja kuidas rootslased viina joovad, räägin hiljem.

Minu Soomest Rootsi sõidutamiseks otsustas logistikuproua valida taas Siljaline'i ühe kahest valgest meeletust jurakast, millel seekord oli nimeks Serena - Symphony identne kaksikõde, kellega tal oleks suur soov keset Väinamerd kaerajaani keerutada.

Ühes varasemas postituses jõudsin laialt kuulutada, kui vägevalt pikalt see laev ikkagi Soomest Rootsi sõidab (18 h) ning et kui hästi ma ennast välja puhata seal saan. Eelmisel nädalal pidin paraku tõdema, et kõik on siiski suhteline ning kui telekat ikka kajutis pole, on sõidupikkus mõttetult pikk. Miks on ühel laeval nii kaua vaja merel loksuda? Ja öösel kell neli Ahvenamaal peatus? Tõesti?

Igatahes jõudsin teisipäeva hommikul Svenssonite kodumaale ja kohe seadsin rattad ka mahalaadimiskoha poole. Kaugele sõita polnud vaja - aadress asus sealsamas lähedal, tiheda liikluse ja mitmete tupiktänavatega kesklinnas. Selliste reisidega olen saanud linnaga päris hästi sina peale ning enam väga ei kardagi erinevatele rahva- ja liiklusrohketele, madalate tunnelite ja sildadega tänavatele keerata. Kinni jään sinna kusagile nagunii.

Viina laadisin ilma suuremate viperusteta maha ning suundusin uue laadimisaadressi poole, Örebrosse. Siit alates oli nädal juba üsna sarnane eelmisega - öine sõit Örebrost Kopenhaagenisse, sealt Soome koorem jälle peale ning tagasisõit koju võis alata.

Kopenhaagenist tahaksin veidi pikemalt pajatada, kuna üks mahalaadimine toimub üsna tihti päris kesklinnas. Nimelt asub Taani peapostkontor Kopenhaageni südalinnas (loe: peaaegu et vanalinnas), kuhu jõudmiseks pean iga kord üsna pikalt toredate, liikluseeskirjadest absoluutselt mitte kinni pidavate taanlastega ummikus istuma. Ja kuna keegi kunagi arvas, et tulevikus muutuvad autod üha väiksemaks ja väiksemaks, ehitati ka tänavad väga kitsad.

Esimest korda, kui selle aadressi sain, võtsin algatuseks suvalises äärelinnas, keset heaoluühiskonda, treileri (külgedelt hall ja otstest punane) tagant ja hiilisin ninaga (kõrvad ka) keskusesse olukorda uurima. Küll ma tiirutasin, mõtlesin, sõitsin, keerasin, pöörasin, lendasin, kaevusin, vandusin, aga mida ma ei leidnud, oli koht, kuhu ma võiksin oma suuremat sorti autokärakaga tasakesi ja mõnusalt teisi liikejaid arvestades ligineda. Pärast tuli välja, et suurim maja keset keskust, just nagu martsipanist pruutpaar keset torti, oligi õige koht. Kui mul oleks vaja kunagi postkontor ehitada, siis selge on ju see, et sellise koha peale seda küll ei teeks.

Kolmapäeva õhtul siis laadisin jälle kodus igavlevatele ja kroonilises tarbimisnäljas olevatele soomlastele postipakid ja startisin Vantaa poole. Öö oli tore ja läks ilma suuremate roolitaguste uinakuteta. Kaheteist ajal öösel oli vahelaadimine Jönköpingus, kust siis juba startisin kohvitass ühes ja telefon teises käes, tuterdades Kappelskäri poole.

Hommik tuli kiirelt ja uljalt üllatades ning tee ääres liikus loomi rohkem kui ülerahvastatud Moskva kesklinnas. Küll ma nägin hobuseid ja lambaid, liikus seal rebaseid ja tee ääres vedeles naerusuiseid mäkrasid. Kitsi oli nagu alati väga palju, kuid kõigele lisaks olid oma parimatest isenditest väljanäituse korraldanud ka metssead ning igavesti vahvad hirvemölakad. Looduse rotirahvast, jäneseid, ei hakka mitte mainimagi.

Seekord läks aga hommikul sadamas vähe teisiti kui tavaliselt. Nimelt olin seekord päris esimene, kes sai oma autoga laevale sõita. Uhke tunne oli kajutite poole marssida - värskelt pestud ülilibedad trepid läikimas kui küpsed mangod Jüri Konsumis, laevapere enne ülejäänud loomariigi kirevaimate esindajate saabumist veel õnnelik ja rahul ning minu voodikeses polnud ka veel keegi maganud. SUPER MÕNNA!

Soomes olin seekord ajaliselt igati graafikus, seega sain rahulikult muusikat kuulates ja võimsalt hantlit viibutades, samas üks silm peas rohkem kröllis kui teine, Vantaa poole liikuda.

GRANDE FINALE!

Eelmine nädal soosis mind ja tänu vähestele, kõiki seadusi eirates läbitud kilomeetritele, olin valmis koju sõitma juba reede õhtul. Ees ootas natuke pikem nädalavahetus kui tavaliselt. HURRAA!

Kuna oli reede õhtu, sattusin ühele laevale nende kõige vintskemate ja vägevamate isamaa poegadega, kes uljalt - käed läikimas kui kõige puhtam kuld, rasvane juus peas tuulega võideldes lehvimas, purjus peaga katki kukutud nina verest leemendamas, ühes käes pooleldi tühjendatud õllekohver ja teises kellu - kodu poole oma perede juurde marssisid. Võimas vaatepilt!

Tore oli jälle koju jõuda:)

PS: eelmise nädala kitsaskohaks pean ühte hästi kitsast tänavat Kopenhaageni postkontori taga, kus ehitustööde pärast oli üks rida kinni pandud ja sellepärast ka arvatavasti ühe auto ära rihtisin ja sealt kiiremas korras jalga lasin.

PPS: nädala muusika soovitusena Laura Junson "Kodu", Terminaator "Rakett" ning Ines "Kiusatus".

PPPS: mul pole õrna aimu, kuidas ja miks rootslased viina joovad.