Lahkumine!!

Kallid ja ustavad lugejad,
annan kurbusega teada, et siin lõpetan oma tegevuse, kuid rõõmuga teada, et jätkan juba uues kohas nimega Autojutud. See päris minu enda blogi-leht :)

Uute kohtumisteni,
Ülar

Hõum, sviit hõum :)

Üle kolme nädala olen taas palavuses vaevlevat kodumaad väisamas ning tunne on hää. Uue ülisisuka ning põneva materjaliga üle kuhjatud postituse materjali on kogunenud rohkem, kui kirjutada suudan, kuid midagi ma sealt arvatavasti kokku pean vorpima.

Tore on veel tõdeda, et seekord oli mul kaasas tunnistaja, kes kogu seda shõud ja äktsionit pealt nägi - tolliametnike eest põgenemine, gängiliikmete poolt meie pihta sülitatud pooletooreste Slovakkia sihvkakoorte rahe, kuri kodumaine vöörkeelne punapäine pensionär Tallinna linnaliini bussis jne.

Jääge aga ootele.
Ülejäänud nädala veedan kodus puhates :))

Oi maivõi!

Kui alguses blogi kaigastega püsti ajasin ning karkude najale seisma säädsin, võtsin vastu ka otsuse kirjutada ainult minuga juhtunud põnevatest sündmustest. Ilmselgelt ei olnud ma asja enda jaoks läbi mõelnud, näppude tervisest rääkimata, kuna midagi vähemat kui ekstreemsusega vürtsitatud seiklusi põnevuse kastmes ma viimasel ajal oma muti silmadega näinud ning kondiste jalgadega käinud polegi. Tahtmist kirjutada on rohkem kui lund juuli kuus - probleemi näen pigem humoristlikus vaimusähvatuses, mille ilmumist pärsivad kuum ilm, autojuhid ning puhkusele sõitnud logistik.

Eelmise nädala kokkuvõtte jätan ilmselt lühikese ja igava ning keskendun pigem äsja möödunud päevadele.

Eelmise nädala esmaspäeval, kui taas oma teisest kodulinnast Vantaast Ekenäsis asuvate wc-potude poole startisin, oli ilus ilm. Päeva puänt saabus aga oodatust hiljem, vahetult peale Naantali sadamast laevale sõitmist.

Sadamas teiste maniakaalselt haisvate juhtidega laevale lubamist oodates tuli laevamees minu juurde ning näitas rohelist tuld. Juba teist korda elus tehti mulle seda au.

Kuna pääsesin üüratule pargasele esimesena, polnud pesumasinate juurde jooksmisega kiiret (pesupesemise võimalust tarvitan äärmiselt harva) ning esimese asjana kirjutasin ennast sisse ja viisin ebavajalikud asjad kajutisse. Rahuliku südamega toatüdrukute buduaari (laundry room) saabudes tabas mind aga üllatus - üks tšehh oli juba seal ning nühkis pesulaua peal oma räpast särki (pani pesu masinasse). Kuidas ta JUBA sinna sai? Arvatavasti jättis auto kaile ning joostes tuli sinna, et mitte tasuta pesupulbrist ilma jääda. Vot siis! Oi maivõi.

Käesoleval nädalal startisin aga hoopis esmaspäeval ning Vantaast. Vahelduse mõttes täitsa tore ning kabiini surutud egoistlikku vaimu ergastav. Nädala olin enda jaoks juba kodus valmis mõelnud - logistiku puhkusele minemisega oli oodata vaid suurt segadust ning vihmast ilma. Ette rutates võin öelda, et mõlemad olidki kohal kui viis inflatsioonis vaevlevat kopikat.

Lapsehoidjaks (logistikuks) oli mulle määratud üks tore härra, kes läbi nädala seoses laadimistega sõnumeid saatis - naljakas hüljest meenutav naksitrallide kamraad, kes alati peale sõnumi saatmist helistas küsimusega, kas ma sain tolle kätte. Siiani ei ole ükski sõnum temalt veel minuni jõudnud.

Aga pole hullu - ujus välja ka teine logistiku laadne tegelaskuju, kes SMS-ide trükkimisega juba palju paremini hakkama sai ning kes mu käed-jalad läbi nädala töös hoidis.

Esmaspäev

Salo linnast sain koormaks ehituses kasutatavat makroflexi-taolisest materjalist valmis nikerdatud soojustusplaadid. Koorem iseenesest oli treileri algusest lõpuni ning maast laeni seda kollast ekspordiartiklit täis, kuid kogukaal 2 t - põhimõtteliselt tühi auto. Muidu on tühja autoga tore sõita, kuid peab jälgima, et tuul ära ei viiks. Sihtkohaks oli muinasjuttudest tuntud Gardermoen Norras ("Gardermoeni linna moosekandid"), kus täitsa juhuslikult asub ka Oslo lennuväli.

Teisipäev

Varahommikul jõudsin Kappelskäri ning ühe jutiga tõmbasin Norrasse välja. Sõit oli tore nagu alati - kõik autorongi 12 ratast käisid mõnusasti ringi, lugedes isand Külma ning emand Soola poolt sigitatud auke.

Napilt enne lennuväljale jõudmist aga hakkaski nali pihta - helistas esimene logistik küsimusega, kas ma ta sms'i seoses isikuandmetega sain kätte (lennuvälja turvanõuded). Otse loomulikult ei olnud minuni ühtegi ingliskeelsetest tähtedest koosnevat arutut tähejada jõudnud. Kuna ta ise arvatavasti üritas sms'i üleüldse tavatelefoni pealt saata, kuhu ka mina uljalt ning korduvalt oma vastust lähetada üritasin, läks andmete edastamisega umbes 20 minutit. Lennuvälja sissepääsuluba sai korda aga ikkagi tänu minu enda kõnedele ning isikuandmete edastamisele vajalikesse asutustesse. Vastasel juhul oleks enne rahvas Marsile hakanud kolima, kui mina oma koormast lahti saanud.

Pärast seda oli teisel logistikul juba uued plaanid olemas ning esiteks pidin laadima sealt samast lähedalt Bringi logistikakeskusest 10 tonni suhkrut. Komöödia algas kohe sinna saabudes, kui kolme erineva osakonna peale ei saanud keegi aru, mis ma seal teen ning kuhu ma minna tahan. Kui üks tädi oli välisel vaatlusel selgeks teinud, et sõidan Soome autoga ning et ise olen pärit Eestist, hakkas ta üle kontori karjudes otsima mulle koormat Eestisse, juurde lisades, et võib olla ka Soome.

Asi päädis sellega, et 10 tonni suhkrut oli neil lihtsalt kadunud. Ajakulu kogu selle jama peale 4 h.

Õnneks sain tollest koormast lahti veel samal päeval ning olles logistikule enda arust selgeks teinud, et olen tühi ning sõidan uue aadressi poole, suutis ta siiski järgmisel hommikul juba uue tragikoomilise tükiga lavale astuda.

Kolmapäev

Norrakeelse kukelauluga üles ärganud sain kell 7.30 rampa ees vastuseks, et laadimine ei alga kindlasti mitte enne kaheksat. Arusaadav, norrakate jaoks oli veel kontimurdvalt vara alles.

Kell üheksa, olles täheldanud endiselt treileris haigutavat lõputut tühjust, läksin aru pärima. Kontoris olid mehed sõbralikud kui tomatid ning uurisid, kas tulin dokumentide järgi. Minu suurtest silmadest voolava üllatuse peale mõistsid nad kohe, et mees (mina olen mees) tuli asja kurjaks ajama. Pärast minu asjalikku kommentaari ning küsimust, kas nad soovivad veel midagi laadida (hetkel oli siis treiler veel tühi), mõistsid nad olukorra tõsidust, kuid selgitasid, et Tom (laadijamees) oli juba pool tundi tagasi raadiosaatjas teatanud, et laadimine käib täie hooga ning isegi talgulised olla kutsutud kõrval asuvatest firmadest (viimane oli nali). Tuli siis välja, et olin sattunud kohaliku norrakeelse seebiooperi pahanduste ja intriigide keskele, kus mehed oma vahel arveid klaarisid, vassisid ning valetasid - ikka 'miho' ja 'assasino'.

Ajakulu kogu selle jama peale alates rampa ette parkimisest kuni teele asumiseni oli 3,5 h. Kuna soov oli samal päeval Göteborgis koorem ka maha laadida, oli see ajakulu mõttetult närvesööv ning mittetrollilik - tol hetkel gps-i järgi pidin kohale jõudma 50 minutit ette lao sulgemist, nii et kõik veel klappis.

10 minutit pärast asfaltteele asumist helistas logistik küsimusega, kas ma olen koorma maha laadinud (rääkis siis eelmise päeva suhkrust) ning et kas ma sms-i koos uue laadimisaadressiga olin kätte saanud. Mis ma varem ta sms-ide saatmisest rääkisin? Asja sisu oli aga selles, et uus aadress ei olnud mitte see koht, kus ma olin just 3,5 h koormat oodanud ning taga ajanud. Ühesõnaga... tõesti? Mis eelmise päeva plaanidest oli saanud? Tülikatesse detailidesse laskumata saime olukorra jonksu ning jätkasin sõitu.

Piiril tollipunktis oli ajakulu tavapärasest pikem ehk siis 30 minutit - just täna, mil mulle aega niigi talongide eest oli jagatud. Tagatipuks rääkis minu sõber GPS oma arvutuste tulemustest ning selgitas, et varem kui 20 minutit enne lao sulgemist me küll ei jõua. Teiste sõnadega oli mul tuli takus, seega lasin piirile saatma tulnud troll Toivol mu autole veel korraliku hoo sisse lükata.

Mahalaadimine pidi toimuma vanas tuttavas firmas, kus olin ka varem korduvalt käinud, kuid nende lao endisest asukohast uude kolimine võis asja vähe keerulisemaks ajada. Õnneks logistiku saadetud selgitav sms "viimane maja enne metsa, hall maja" hoidis meele positiivsena.

Õigele tänavale jõudsin nagu nalja 20 minutit enne sulgemist, kuid ka vähe lihtsama meelega inimesele peaks selge olema, et kui 40 minutit kohta taga otsisin, siis laadimiseks ei läinud (15:40 + 40 min = 16:20). Oi maivõi! Firmasse helistades tuli välja, et see ühegi märgita, majanumbrita ning lehvivate võõraste lippudega hoone oligi õige koht.

Neljapäev

Vabandan, kuid igav päev ja tühi väli ning midagi suurt rääkida pole. Kui siis ainult olulise tähtsusega asjaolu, et õhtust posti ei saanud ja seega laupäeva hommikul Helsingi-Tallinn laevale ei istu.

Ahjaa... minu unise mõistuse tulemusena oleks laadijahärra peaaegu oma tõstukiga auto ja rambi vahele kukkuma. Õnneks minu hõigete ning plaksuderohke kaasaelamise tulemusena sai ta oma veoki sealt jälle kätte.

Reede

Üllatuseks pakuti Soome koorem, millega laupäeva õhtul Helsingis peaksin olema ning seega viimasele Soome-Eesti laevale jõudma. Esialgu tundus plaan ju täitsa armas.

Õhtul umbes poolteist tundi pärast Kopenhaagenist lahkumist otsustas aga mu volvokene teeveerele puhkama istuda selgitusega, et ta juba vana mees ning enam ei jaksa. Ma tegin muidugi näo, et rootsi keelt ei oska ning ajasin jalaga ukse vahelt hoogu juurde andes kiirused jälle kõrgustesse. Pikalt pidu ei kestnud ning esimesel parkimisplatsil jäime blondipäiseid mehaanikupoisse ootama. Õnneks 1) oli mul aega tol hetkel veel hommikusele laevale jõuda küll; 2) viga auto juures polnud oluliselt raske. Seega 00:00 jätkasin sõitu Kappelskäri suunal (minna oli vaja veel 7,5 h).

Laupäev

Kuna väsimus oli suurem kui eelmise aasta seenesaak, otsustasin umbes kell 3:30 teha ettenähtud 45 minutilise pausi (sadamasse sõita veel 4,5 h). Ärgates oli päike kõrgel taevas ning kell juba 8 hommikul - nägemist laev ning tšauki kodu. Oi MAIVÕI!!

Ülejäänud päev möödus enamjaolt Kappelskäris rannas. Kaasas 800 g rammusaid võiküpsiseid, üritasin just nimelt rannas protesti märgiks oma rannakehast  lahti saada.

Pühapäev

Õhtul saabusin nukralt Vantaasse.

Varsti!

Ärge muretsege nii hirmsasti! Juba kirjutan uut postitust ning varsti on see ka siin üleval :)

Ameerika hääl!

Tänane öö möödus väga libedalt ning lõbusalt - suurema une sain enne sõitu ära magatud ja uus hobi hoidis silmad punnis ning kõrvad kikkis. Hobist räägin hiljem, kuid loomadest kohe, kuna need on ikkagi meie elu õied.

Tegelikult on teemasid äärmiselt palju, mille üle tahaks arutada, kuid telefoniekraanil postituste trükkimine seab minu kondistele näppudele füüsilised piirangud.

Loomi nägin täna päris mitmeid ning nad olid kõik erinevad - ühel päiksekollasel rapsipõllul möllasid  koos põdrajurakas ning kitsesihvakas. Üritasin küll pasunaga võita põdra tähelepanu, kuid ta ei kergitanud peadki. Arvatavasti mõistis, et isegi minu murdunud piidega kamm ei suuda ta karva nõnda vägevalt läikima panna kui värskest rapsist ammutatud õli.

Kitsi leidus taas üsna igale põllulapile ning niidulagendikule. Kahjuks oli üht kitse jalust rabanud ühe kihvti välismaa auto kaunidus.

Ning oma suureks üllatuseks olid areenil tagasi minu lemmikpaar - metssead. Neil tundub alati kusagile tõtt olevat. Seekord kündsid nad millegipärast hullunult ühe vaese talumehe viljapõldu - must mullajutt ainult vingerdas järgi. Või nii ma vähemalt esialgu arvasin. Lähemal vaatlusel mõistsin oma viga ning kirusin laienenud veresoontega väsinud silmi. Meelgi läks kohe paremaks - ei  kündnudki nad midagi, vaid too jalus vooklev laiali küntud mullapuru olid hoopis pisikesed metsanotsud. Oma 8 väikest rõngassabalist kartulipõldude hirmu oli seal küll. Igatahes tore vaatepilt. Ning hea oli näha, et heaolu ühiskonna hüved ka riigi väikseimate asukateni jõuavad - rikka talumehe viljapõllult saab sirgumiseks vaid parimat kraami.

Nüüd võin arvatavasti põhiteema juurde asuda, milleks on raadio. Nimelt otsustasin möödunud ööl kuulata erinevaid USA raadioid, et mõista, kuidas neil ikkagi pudrumägede vahel on. Etteruttavalt võin öelda, et nalja sai.

5 h jooksul haarasid enda alla umbes 2/3 ajast sellised teemad nagu "Kas on esimesel kohtumisel seksimine on muutunud sagedasemaks" ning "Mis on teie lemmikhamburger". Hamburgeri saatesse helistas hääle järgi arvates üks tore korpulentne naisterahvas, kes kinnitas, et hamburger on tema üks kõige kõige kõige kõige jne lemmikum söök. Saatejuhi küsimuse peale, mida ta veel tavaliselt selle kõrvale tellib, vastas naine, et rohkem ei midagi, kuna on kombeks alati kodus isetehtud salatit lisaks süüa. Nimelt pidi ta suur tervisliku söögi austaja olema.

Samuti oli juttu Rihanna uue plaadi valmimisest ning need uskumatud numbrid tooksin ka siia ära.

Esiteks valmivad plaadid nii, et üle maa kutsutakse kokku laulukirjutajad, kes kaks nädalat lihtsalt kirjutavadki ühes stuudios muusikat. Igaühe tasu on 2500 dollarit päevas. Hiljem valib staar ise koos produtsendiga vajaliku arvu laule ning ongi materjal olemas. Kogu plaadi väljaandmise maksumus koos promoga pidi olema u 1 400 000 dollarit, millest... nüüd tuleb naljakoht... umbes miljon läheb puhtalt raadiojaamadele, et nood neid lugusid siis mängiksid. Meil öeldakse selle kohta, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud.

Olles ise parematel päevadel USAs paaril korral viibinud ning nüüd raadiot kuulates tervikpilti kokku saades võin kindlalt öelda, et on ikka kummastavalt naljakas ja tore see majandusraskustes maa.

Oma töönädalast teen kindlasti aga eraldiseisva ning väga põneva novelli - materjali jätkub :)

Aga homsest olen tantsu- ja laulupeol. Vaataja ja kaasaelaja rollis siis seekord.

Väsimuss!

Nii.. vahepeal mulle tundus, et see päev ei saagi läbi. Alates eile kella 18-st olen täpselt 2 h magada saanud ning nüüd peaksin sellise ilmaga pikali viskama? Sooja on rohkem kui siilil okkaid.

Õnneks leidsin oma maiseks pelgupaigaks väga ilusa järve, mille kaldale keset karavane end magama sätin.

Vett pole veel katsunud, kuid esmasel vaatlusel see just ei kee... ei aura isegi. Otsin igaks juhuks oma uhkeimad püksikud välja.

Kere pärast pühapäevast grillfesti Helsingi rannas veel päikest muidugi väga ei kannata - isegi silmalaugudelt tuli nahk maha. Ee... see tähendab, kuna seal nii õhuke nahk on, siis silmalaud tulidki ära. Nii et silm ka enam ei pilgu. Aga loomult mu nahatoon on puhas valge, nii et ega muidu see värvi saakski kui mitte suurendusklaasiga põletades.

Suvi on käes nii et nautige. Ning nädalavahetusel kõik laulupeole.

Mis valesti läks? THE HÄPPENING!

Kallid kirjandushuvilised,
käesoleva peatüki oma elust pühendan kõikidele emadele, isadele, tütardele ning sõpradele, nõrganärvilistele, meremeestele, autojuhtidele, õpetajatele, Päikesele ning Kuule.

Eelmise nädalaga jõudsid pärale minu 1,5 aastase autojuhi karjääri tumedaimad tunnid, pikimad päevad, erakordselt emotsionaalsed minutid ning kõige närvesöövamad sekundid. Minu sisemine enesevalitsus just kui kaks aastat ühiskonna poolt nuumatud inimese kapis kopitanud ning taaskord jalga tõmmatud dressipüksid, venitati viimsete piirideni. Tänu mõistuse tugevusele, mitte nagu ülal mainitud spordipükste ülemises soonikus paiknev kumm, mis läbi õhu lõikavate rasvavoltide poolt miljoniks tükiks rebestatakse, suutsin ennast taltsutada ning kellelegi halvasti ei öelnud. Sõber olen endiselt kõigiga.

Otsustasin selle nädala oma elust päev päeva haaval kirja panna, kuna toimus palju tagantjärgi mõeldes komöödia laadset, ilmastiku poolt soositud ning jaanidega seotud sündmusi. Mainin veel, et varajasemas postituses väljakuulutatud tantsutrall taanlaste ning rootslastega jäi ära. Taani kolle ma lihtsalt ei kutsunud.

Aga alustan algusest.

Eelmisel nädalavahetusel oli siis suur pummelung, kus tähistati minu kahe tuttava inimese naitumist - olid sõrmused ja puha. Seal juhtus aga üks äpardus (ei tea, mis see oli), mis mind piinarikkalt läbi nädala saatis. Nimelt minu parema õlanuki peal asetsev väikene lihasekene, mille olemasolust mul varem aimugi polnud, andis mingil põhjusel otsad ning tegi restardi. Nimetasin ta hellitavalt "pitsi-lihaseks", kuna arvatavasti  tuleneb vigastus ühe väiksemat sorti anuma liigenergilisest kergitamisest minu pigem kauni näopiirkonna lähedale, et seal siis üks protseduur läbi viia. Seda selgitust toetab ka fakt, et kohvitassi tõstmisega ma ise enam hakkama pole saanud.

Pulmast tagasi pealinna jõudes võtsin järgmise päeva väga rahulikult - tõusin hilja ning jõin kõrrega kohvi. Jaaninädalast tingituna oli minu heasoovlikus südames väike, kuid edasiviiv lootus, et seekord tööle ei kutsuta ning saan pikad pühad oma katkise jäsemega kodus veeta. Aga võta näpust, mis tegi suurt valu.

Teisipäevaks tuli käsk ilmuda Helsingisse, et sealt Tammisaari poole startida, kus omakorda ootasid juba laadimist värsked WC-potid. Tolleks hetkeks olin veel ilusasti graafikus ning kõikide taevakehade poolt valmis nikerdatud ennustuste kohaselt pidin oma maise reisi lõpetama laupäeva hommikul, taaskord Helsingis.

Teisipäeva õhtul istusin Soome tuntumate õudusfilmide tegelaste Muumide kodukoha lähistel, Naantali sadamas laevale ning sõitsin koos kapteniga Saabide ja Volvode sünnikoju, Rootsi Kuningriiki. Kappelskärist sain sõitu alustada varajastel ning Norrasse jõudsin juba hilisetel hommikutundidel. Selle ajani olin suutnud ennast suurematest äpardustest eemal hoida ning ükski kits polnud kah oma kaikaid mulle kodaratesse loopinud.

7-tunnise öise sõidu vältel kuulasin oma lemmiksaadet "Müstiline venemaa", mida ka kõigile ajaloohuvilistele soojalt soovitan. Mind ennast jätab see värk küll suhteliselt külmaks, kuid Lenin on lihtsalt nii naljakas - üks paras stand-up komedjanovich.

Vaatamata suurele väsimusele ning vasaku silma korduvatele katsetele koikus asetseva padja poole kiigata, suutsin hommikuses Norras veel palju korda saata, kaasa arvatud ühel laadimisel osaleda. Pärastlõunal olin aga jälle Norra-Rootsi piiril, kus toimus südamlik hüvastijätt trollidega. Seal andsin üle ka kodust kaasapakitud kingitused - 50-grammise kamatahvli ja Vana-Tallinna suveniirpudeli. See viimane meeldib neile üle kõige.

Seal samas lähedal sain ka oma teise tööpäeva, pead padjaga toestades, pealt tekiga kokku tõmmata, et siis omad järeldused ning kokkuvõtted unenägude abil teha.

Kuna järgmine päikesetõus tähistas juba neljapäeva saabumist, oli väga oluline vara alustada ning Rootsi laadimistega ühele poole saada. Oma eesmärgi täitmisega, lõuna ajal Kopenhaagenisse jõuda ning õhtul postiringiga tagasi startida, olin veel graafikus. Hiljem aga selgus, et minu eesmärgipõhist viisaastakuplaani polnudki vaja ning logistik suutis oma väikese ja armsa mõistusega ise kõik nahka keerata.

Mis siis juhtus?

Lisaks ühele laadimisele Göteborgi lähistel suutis ta ka veel teise organiseerida. Ning vähe sellest, et teisest kohast mulle midagi ei antud ning minu ajagraafik oli justkui nürida kirvega pilbasteks raiutud, üllatas minu arust kaheldava logistikuharidusega neiu veel kolmandagi laadimisega. Ta oleks nagu meelega soovinud mulle haiget teha. APUA!!

Kodusõiduplaan, just nagu jääpanga poolt räsitud Titanic, vajus aina sügavamale ning sügavamale lootuste helesinisesse rägastikku. Ise lasin sel ajal juba autoroolis lahinaga nutta.

Olles Göteborgis oma asjadega ühele poole saanud (loe: logistiku poolt selga löödud noa sealt jälle välja kiskunud), startisin Taani poole, mitte küll enam väga lootusrikkalt. 

Ja siis...

HOPSTIK!I!!

Ah kurja... vaatasin taha ja see oli seljas tagasi - ta oli jälle kusagilt noa leidnud ning selle mulle selga virutanud (loe: veel üks laadimine enne Taani minekut). Kust ta selle noa sai?

Kokkuvõttes jõudsin selle multirahvusliku riigi pealinna piisavalt hilja õhtul, mil kojusõitmise unistus kui kunstiõpetuse tunnis meisterdatud savist küünal kiirelt kustus. Jäi üle vaid nutust olukorda tõdeda ning leppida faktiga, et nädalavahetuse veedan Kopenhaagenis.

Järgmisel hommikul alustasin suhteliselt hilja - kiiret polnud ju enam kuhugi. Laadisin vaikselt erinevates naljakates kohtades oma treilerit tühjaks, samal ajal hullunult erinevatele inimestele järgi vaadates ning nende edusammude üle plaksutades, kui saabus sõnum sellelt eestlaste vihkajalt logistikult. Andsin siis loiult trükitud sõnumiga teada, millal täpsemalt auto tühjaks saan. Sellele tuli vastus, et tühja autoga tema juurde saabuksin ning posti laeksin.

Post ja reede päeval? Üllatavalt head enesetunnet tekitav uudis, mis isegi kiilakale juuksed tagasi kasvataks. Post nimelt tähendab otsepiletit Helsingisse. Seega... HURRAA ja HIP, HIP! Taas oli minu savist küünal süttimas (loe: lootus), et laupäeva hommikuks Helsingisse jõuan.

Tegin siis kiirelt ning kihutasin laadimisele. Seal andsin tõstukijuhile jalaga takka, et mis ta niisama ootab ja vahib, mil lapsed ülikooli lähevad, vaid tehku tööd. Imekiirelt ja osavalt oli auto täis laetud, uksed tagant suletud, käik sees ja olin valmis startima. Sellel hetkel oli veel võimalus Kappelskärist väljuvale viimasele laevale jõuda, millega oleksin hommikuks Soomes ning seega lõunaks juba Tallinnas.

Ootasin mina aga logistikult vastust küsimusele, millisele laevale mind pannakse. Vastuseks saabus aga ekstra teravaks teritatud nuga (loe: sms), mille juba ise endale selga surasin: "Laupäeva hommikune Rootsi-Soome laev ning mahalaadimine pühapäeva õhtul kell 22."

AIDAA tõesti! No comments!

Laupäeva õhtul jõudsin Helsingisse ning väga kena pühapäeva veetsin kohalikus rannas mõnusid nautimas.

PS: protesti märgiks põletasin ennast rannas korralikult ära. Ning habetki pole nii kaua aega ajanud, et pilt tahab vägisi taskusse lusika järgi joosta, et viimane siis nurka visata.